Avastatud ainuraksete jäänused on teadlaste sõnul ligi 220 miljonit aastat vanemad kui ühedki teadaolevad elutekkelised setted. Nende täpne päritolu vajab aga veel kinnitust.
Gröönimaalt leitud maailma vanimad fossiilid tekitavad küsimusi elu tekke kohta
Maa vanemate fossiilide, ehk siis ka vanimate elutegevuse jälgede otsimine on keeruline töö. Kivistunud ainuraksete ülejäänud setetest eristamine nõuab selles oma aja, lisaks on suur osa potentsiaalselt fossiile sisaldavatest maakoore kihtidest geoloogiliste ajastute jooksul muundunud või kattunud erinevate ligipääsu takistavate asjadega nagu mandrijää või uuemad setted. Seni laialdaselt vanimaks teadaolevaks elutegevuse jäljeks tunnistatud ainuraksete stromatoliitide fossiilid moodustusid 3,5 miljardi aastat tagasi tänapäeva Lääne-Austraalia aladel.
Stromatoliidid on erinevate ainuraksete toimel vee põhjas «kasvavad» peentest teradest (bakterijäänustest) koosnevad mügarikud, mis võivad oma suuruselt ulatuda mitmete meetriteni.
Nüüd avaldas aga grupp Austraalia ja Ühendkuningriigi teadlasi ajakirjas Nature artikli, milles väidavad leiduvat veelgi vanemad, ligi 3,7 miljardit aasta vanuste stromatoliitide jäänused. Avastuseni jõuti 2012. aastal, mil soe suvi sulatas lume alt välja seni avastamata paljandi.
Tol ajal pooljuhuslikult paljandi juurde sattunud Austraalia Wollongongi Ülikooli geoloogi Allen Nutmani juhitud teadlased märkasid setetes stromatoliitidele iseloomulikku settejoont ja võtsid tüki kivist kaasa, et seda laboris uurida.
Testid näitasid, et kivi sisaldab tõepoolest erinevaid elutekkelisusele vihjavaid märke. Nimelt meenutavad leitud fossiilid oma kujult nii muistseid kui ka tänapäevaseid Austraalias ja Bahama saartel kasvavaid stromatoliite, neid ümbritsev kivi annab tunnistust sellest, et nad kasvasid merepõhjas ja nende jäänused sisaldavad ka noorematele stromatoliitidele iseloomulikku dolomiiti.
Vanima fossiili teooriat toetavatest tõenditest hoolimata ei ole aga sugugi kõik teadlased Nutmani ja kolleegide avastuse osas nii entusiastlikud. Nimelt pärinevad nende võetud proovid ühest kõige suuremaid füüsilisi pingeid taluma pidanud maakoore osast tervel planeedil. Miljonite aastate jooksul on ka uuritud kivimikihte moonutanud nii tugev surve kui ka kivimeid kristalliseeriv kuumus. Kuigi väidetavalt pärinevad proovid kivimist, kus moone on väiksem ja lootus usaldusväärseid proove saada seega suurem, on «vanima elu» avastamine siiski veel andmete interpreteerimise küsimus. Usaldusväärsust tõstaks, kui keegi suudaks tõestada orgaaniliste ühendite olemasolu väidetavates fossiilides.
Kui varem peeti 3,7 miljardi aasta tagust aega eluvaenulikuks «põrguks», mil Maad tabasid pidevalt meteoorid ja hiiglaslikud vulkaanipursked aurustasid pea kogu vee planeedil, on uuemad uuringud näidanud, et tegelikult võis tol ajal valitseda hoopiski meie tänapäevase kliimaga võrreldav niiske kliima, millele andsid oma näo ülemaailmse ulatusega ookeanid.
«Võrreldes [seni maailma vanimaks peetavate] fossiilidega Austraalias on need tõendid märksa nõrgemad. Ometigi on väga üllatav, et oma kunagise välimuse varju meenutavatest kividest on võimalik üldse midagi leida. Üksinda seetõttu väärib see avastus tähelepanu,» ütles NASA astrobioloog Abigail Allwood Nature’le. Ta lisas, et nii varase elu kirjeldamine võib aidata kaasa ka Marsilt tagasitoodavate proovide hindamisel.
Kuniks leid lõplikku kinnitust ei leia, peame elule 220 miljoni aasta juurde kleepimisel aga ootama edasisi proove.