Teadustsiteerimise uuringust ilmneb, et mehed on märksa altimad toetama oma argumente kõige targema allika ehk iseenda varasemate uuringutega.
Uuring: mehed viitavad enda tööle palju rohkem kui naised (1)
Kui midagi väidad, siis märgi ära, kust väide pärineb – see on üks teaduskirjanduse põhireeglitest. Kui see siin oleks teadusartikkel, ei oleks pealkirjas sisalduv väide kaugeltki piisav. Lisaks väitele endale tuleb alati välja tuua ka selle päritolu: sellise tulemuseni jõudsid teadlased Molly King ja tema kolleegid 2016. väljaandes arXiv aastal ilmunud uuringus pealkirjaga «Men set their own cites high: Gender and self-citation across fields and over time».
Kui algselt oli sellise viitamise reeglistiku eesmärk arutluskäikude usaldusväärsuse ja kontrollitavuse tagamine, siis tänaseks on viitamisest saanud omaette suur mäng, kus iga teadusajakirja, teadlase ja ka artikli olulisust hinnatakse selle järgi, kui palju talle viidatud on. Tsiteerituse hindamiseks on välja arendatud isegi spetsiaalsed indeksid, mille põhjal võidakse otsustada nii uuringute rahastamist kui ka töölepingute saatust.
Üks viis enda viidatuse indeksi tõstmiseks on teadustöödes iseenda varasematele uuringutele viitamine. Põhimõtteliselt ei ole siin midagi valesti, kuna tihtipeale uuritakse üht teemat aastakümneid ja sellisel juhul on iseenda varasematele avastustele osundamine täiesti loomulik. Samuti ei olegi kitsaste erialade puhul tihtipeale teisi teadlasi, kelle tööle oma argumentides tugineda saaks.
Samas on iseendale viitamine seniajani väheuuritud nähtus. Oma vastavaldatud uuringus võtsidki Molly King ja kolleegid uurida teadustööde andmebaasis JSTOR leiduva 1,5 miljoni artikli viiteid. Uuritavad artiklid olid avaldatud vahemikus 1779 kuni 2011 ja sisaldasid kokku ligi 8,2 miljonit viidet. Tulemustest ilmnes kaks ootamatut tähelepanekut.
Esiteks ilmnes, et iseenesele viitamisi oli artiklite seas kokku ligi 10 protsenti, mis oli oodatust märksa enam. Näiteks oli ühe autorite poolt nimetuks jäetud «tuntud akadeemiku» 7000 viite seas iseenda tööle osundamisi pea viiendik.
Uurimuse teine ja märksa olulisem tähelepanek oli, et enesele viitamisi oli meesteadlaste seas palju rohke kui naiste seas ja see erinevus muudkui kasvab. Kui kogu uuritavas ajavahemikus (1779-2001) olid mehed endale viidanud 56% enam kui naised, siis viimase kahe aastakümne puhul oli see näitaja koguni 70%. See vahekord püsis muutumatuna ka erinevate teadusdistsipliinide lõikes. Teadlastele omasel lakoonilisel toonil tunnistavad uuringu autorid, kelle hulgas on kolm naist ja kaks meest, et see kehtib tegelikult ka nende endi puhul: «Uuringu meesautorid viitavad iseendale ligi kolm korda enam kui naisautorid.»
Selliste tulemuste osas oskavad teadlased praegu välja käia vaid mõned üksikud oletused nagu näiteks et meestel on enesekriitikat vähem ja karistused ebaeetiliste tegude pärast vähem karmid. Tõenäone on ka teooria, et akadeemilise maailma kõrgematel ametikohtadel on mehed lihtsalt rohkem esindatud ja aina karmimalt viitamisi nõudev teadussüsteem lihtsalt soosib eneseleosutamist.