Supervulkaani eest on aega põgeneda veidi vähem kui aasta

Ülitugevaid vulkaanipurskeid peetakse üheks võimalikuks inimkonnale hukatuslikuks looduskatastroofiks. Foto: Scanpix/AFP

Ühe ohtlikuma geoloogilise katastroofi uurimine aitab mõista nii hävingulisi magmapurkseid kui ka seda, kuidas neid ennustada.

Supervulkaane peetakse üheks ohtlikumaks looduskatastroofiks, mis võib äärmuslikel juhtudel hävitada pea kogu elu planeedil. Inimkonna ajaloo jooksul on selliseid plahvatusi toimunud vähe ja enamus neist enne tänapäevase ühiskonna ning kirjalike ülestähenduste algust, kuid nende mõju elule Maal tasub karta. Üks uuematest toimus 1815. aastal Indoneesias, kui Tambora mägi paiskas keskkonda 120 km³ vulkaanilist materjali. Kuigi tegemist ei ole kaugeltki kõige tugevama vulkaanipurskega, suutis see hiiglaslik plahvatus tuua endaga kaasa lühiajalise kliimamuutuse, mistõttu on meile eestlaste pärisorjusest vabanemise aasta 1816 paljude välismaa ajaloolaste seas tuntud pigem kui aasta ilma suveta. Hiljuti avaldatud uuring parandab oluliselt meie võimet sarnaseid katastroofe ette näha.

Ida-Californias asuva supervulkaani purske jäänuste uurimine on esmakordselt näidanud, mis toimub suures vulkaanis kuni aasta enne purset. Analüüsi tulemused võimaldavad ennustada ette ka tänapäevaste vulkaanide purskamisi. Kuigi aasta etteteatamist võib tunduda mõnele lühikene aeg, saab selliste teadmiste toel siiski piisavalt ette valmistuda, et säästa inimelusid.

Pärast magmakambri purskega tühjenemist kulub supervulkaanil taas täitumiseks aega sadu, kui mitte kümneid tuhandeid aastaid. Täitunud magmakambris hakkab tekkima pinge. Samal ajal toimub kambri servapiirkondades tahenemine ja kristallide moodustumine. Enne järgmist purset hakkavad aga peale sootuks teised protsessid. Surve mõjul murravad magmas lahustunud gaasid läbi peente õnaruste ja seetõttu langeb ligi aasta jooksul enne purset surve magmakoldes. Survemuutuste baasil võib olla ka võimalik tugevamate pursete ette ennustamine.

«Supervulkaanide purskeid on kirjeldatud kui ülimat geoloogilist ohtu. Nendega seotud ohtude mõistmine on aga ülim geoloogiline väljakutse,» kirjutavad teadlased ajakirjas PLOS ONE avaldatud artiklis. Arvestades, et tugevamad pursked paiskavad atmosfääri piisavalt magmat, et hävitada enda ümbruses pea kõik elu. Kui 1815. aasta purse suutis tekitada kliima jahenemise umbes aastaks, siis kõige paremini uuritud supervulkaani Mt. Toba purske tagajärjel 75 000 aastat tagasi kestis vulkaanilie talv ligi 10 ja globaalne jahenemine 1000 aastat.