Halvatud šimpans õppis puutetundliku ekraani abil uuesti kõndima

Šimpans Reo hoiab end pärast 14 kuud kestnud halvatust köite toel istukil. Foto: Primate Research Institute, Kyoto University

Paralüüsijärgne taastusravi on raske inimestelegi, kuid loomadel vajalike protseduuride läbi viimist on tihti peetud ületamatuks ülesandeks. Jaapani teadlaste kogemus näitab, et eutanaasia ei ole siiski ainus võimalus.

Šimpans Reo elab Kyoto ülikoolis ja tema mängude jälgimise abil uurivad ülikooli teadlased inimahvide vaimset võimekust ja taju. 2006 aastal jäi Reo ootamatult peaaegu üle kogu keha halvatuks, põhjuseks põletik selgroos. Kümme kuud veetis ta selili, suutmata midagi teha. Nagu juhtub tihti ka inimestega, nii osutus ka Reo puhul taastumine keerulisemaks kui paranemine. Aegamööda hakkas tervis paranema. Kõigepealt taastus võime istuda ja 41 kuu möödudes juba ka köisi mööda ronida, kuid ainult kätega. Tagasi Kyoto instituudi ülejäänud 12 šimpansi juurde teda sellises vormis lasta ei saanud.

Reo taastumise kiirendamiseks otsustasid teadlased katsetada arvutiülesannetega. Nimelt oli Reo oma nooruses ära õppinud ülesannete lahendamise puutetundlikul ekraanil ja harjunud õigete lahenduste eest toidupalakesi saama.

Tuppa, kus Reo elas, paigaldati arvutimonitor, kust talle näidati erinevaid ülesandeid. Hoolimata varasemast kogemusest arvutiülesannetega ei kulgenud protsess alguses kaugeltki sujuvalt. Ikka veel osaliselt halvatud loom oli nii ekraani, ülesannete kui ka teadlaste osas kahtlustav ja soostus koostööd tegema alles siis, kui nood olid ülesannet seitse korda muutnud ja kohandanud. Iga õige vastuse eest sai Reo autasuks väikese söögipala, mis ilmus aga teise ruumi nurka, umbes kahe meetri kaugusele ekraanist. Alguses kasutas ta toiduni jõudmiseks abiköit, kuid hakkas siis aegamööda liikuma istuvas asendis, kõigutades end ühelt küljelt teisele. Teadlaste hinnangul andsid sellised taastusravi sessioonid talle indu end rohkem liigutama hakata ja lõpuks kõndis ta kahetunniste sessioonidega juba ligi viissada meetrit. Erinevalt paljudest senistest katsetest loomade taastusravis tegi Reo kõik ülesanded läbi vabatahtlikult.

«Kognitiivsed ülesanded võivad olla füüsiliselt halvatud šimpansite taastusravis kasulik tööriist, mis aitab kaasa ka tehistingimustes elamise heaolule,» ütles ajakirjas Primates ilmunud artikli põhiautor Yoko Sakuraba. Ta lisas, et mõistagi tuleb iga taastusravi programmi puhul arvestada ka konkreetse looma füüsiliste ja kahtlemata ka iseloomuomadustega.