Esmalt jäeti välja ideoloogiline NSV liidu keskne ainesisu, aja jooksul liikus õpetamine aga mitmeperspektiivilisest põhimõttest lähtuvaks.
Doktoritöö: Eesti ajalooõpetus on aja jooksul murranguliselt muutunud (4)
Täna Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritööd Mare Oja, kes selgitas välja, et ajalooõpetuses on võrreldes varasemaga toimunud murrangulise tähtsusega muutused, mis tulenevad teistsugusest ühiskonnakorrast, teisenenud õppekava suundumustest ja õppimise kontseptsioonist, samuti õpilaste muutumisest.
Oja sõnas, et kuigi õppetöö alusdokumendiks on riiklik õppekava, juhindusid õpetajad sageli pigem õppekirjandusest: «Ajaloo ainesisu muutus hoolimata õppekava põhimõtetest, mis rõhutasid õppijakeskset õpetust ja aktiivõppemeetodite kasutamist, õpetamispraktikast enam. Esmalt jäeti kõrvale ideoloogiline, NSV Liidu keskne ainesisu, täideti nn valgeid laike ajaloos (eelkõige Eesti ajaloos) ja õpiti tundma euroopalikku ajalookäsitlust,» lisas Oja.
Ta selgitas, et 90ndate keskpaigas lisandus ajalooõpetusele mitmeperspektiiviline põhimõte ja teadmiste laiendamise kõrval tõusis olulisele kohale ka oskuste arendamine. Selles suunas mõjutas õppetööd riigieksam, mis eeldas arutluse kirjutamist, allikate analüüsi ja kaardilugemise oskust.
Tugevat mõju ajalooõpetusele avaldas ka ajalooõpetajate aineliit. «Seltsi tegevused on toetanud ajalooõpetajate professionaalset arengut, andnud organiseerimise ja juhtimise kogemuse ning taganud võimaluse osaleda rahvusvahelises diskussioonis ajalooõpetuse üle,» ütles ta.
Mare Oja dokumenteeris töö koostamise käigus perioodi jooksul toimunud muutused ning koondas informatsiooni ajalooõpetuse arengu eestvedajatest ja vastutajatest. Autor intervjueeris ja palus vastata küsimustikule muutusteperioodi algul ja tänases koolis töötavatel õpetajatel, selgitamaks, kuidas hindasid muutuste protsessi ajalooõpetajad tol ajal ning kuidas teevad seda tagasivaates.