/nginx/o/2011/01/05/494399t1h07d3.jpg)
On selleks kutselised kalurid, kelle kasuahnus viib järve hukatuseni?, esitas küsimuse Tartu Ülikooli zooloogia doktorant Randel Kreitsberg Tartu Ülikooli korraldatud Eesti doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursile esitatud loos.
Kes tappis Peipsi kalad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On see kliimasoojenemine või hoopis kalauurijad, kes teaduspüügi sildi all süüdimatult järve ahvenavarusid laastavad? Kormorane Peipsi järvel veel ei ole, aga kaugel nemadki. Fakt on see, et kuumadel augustikuu päevadel, mil pool Eestit Pärnus päikesepõletusega võitles, jalutas vähemalt osa ülejäänutest piki Peipsi rannariba ning imestas: sajad ja tuhanded surnud kalad palistasid veepiiri, vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.
Kalu oli rannal nii palju, et isegi kajakad ei jõudnud neid minema kanda. Randlased otsisid kuurinurgast välja lumelabidad ja kandsid kangestunud ahvenad-kiisad tossavatesse lõketesse. Justkui märgutuled mingisugusest suurest õnnetusest suitsesid need piki Peipsi rannikut.
Iga-aastane nähtus
Peipsi järves on kalade suremist ette tulnud varemgi. Pea igal aastal, suve teises pooles, siis kui suure ja madala järve vesi on piisavalt soojenenud, kordub see traagiline sündmus. Tihtipeale on järve vesi selleks ajaks kaetud ka tiheda sinivetikate vaibaga ja nii jääbki mulje justkui oleks Peipsi näol tegemist kaladele eluks kõlbmatu keskkonnaga.
Olgugi, et üks Eesti tähtsamaid püügipiirkondasid, on Peipsi kalade suremised teadlaste poolt kehvasti uuritud. «Mis siin uurida, see on ju teada, et need kalurite mõrdadest tulnud,» on seitse aastat Peipsi rannikul Vilusi külas elanud Kristel Vilbaste sõjakas. «Visatakse vette tagasi, kedagi ei huvita!»
Tõsi, kalurite poolt visatakse alamõõduline ja mõrras juba roiskuma läinud kala tagasi, kuid kutseliste kalurite püünistest nii massilised kalakogused pärineda ei saa. Mõistatuslikuks jääb fenomen, et järverannalt leitakse ainult kiiskasid ja ahvenaid, mitte kedagi muud.
Peipsi järve iga-aastaste kalasuremiste laboratoorseks uurimiseks algatasid Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool üheskoos kalade füsioloogiale keskenduva katsete sarja. Mitmete kuude vältel Võrtsjärve Limnoloogiakeskuse akvaariumites läbi viidud käitumiskatsed annavad aimu, kuidas mõjutab kalade elu veekeskkonnas toimuv. Ja katse tulemused on üllatuslikud!
Kalad ei tea kus nad on!
Varasemate teadusuuringute põhjal on teada, et kalade massilistele suremistele aitavad kaasa kolm faktorit. Need on kõrge veetemperatuur, madal hapnikusisaldus ning kõrge vesinikeksponent (pH). Kui hapniku ning temperatuuri mõju kaladele on laiaulatuslikult uuritud, keskendus meie töörühm just sellele viimasele, aluselisele pH-le.
Katsekaladena kasutasime meie vetes tavalist kuldkokre – lihtne akvaariumis pidada, samas suurepärane mudelliik, kelle puhul saab katse tulemusi hõlpsasti Peipsi kaladele ümber kanda. Käitumiskatse käigus tekitasime me akvaariumis järjest aluselisemaks muutuva pH-ga keskkonna, täpselt nii nagu muutub suve jooksul pH tase Peipsi järves.
Kui järve loomulik, neutraalne pH on 7, siis suve lõpuks on Peipsi järves mõõdetud selleks isegi ligi 10! Aluseline pH tekib järve loomulikke protsesside tulemusena, aegamööda kogu suve jooksul kerkides. Peamiselt kannatavad kõrge pH käes rohketoitelised ja põllumajandusreostuse poolt mõjutatud järved. Puhtjuhuslikult on just Peipsi järves arvukad ahven ja kiisk pH muutustele ühed tundlikumad kalaliigid.
Teada on fakt, et alates pH 8,5-st on vesi kalade jaoks ebatervislik, põhjustades tugevat mürgitust ja isegi surma. Katse käigus lasime me igal kalal valida, millises akvaariumi osas nad viibida tahavad: kas selles nurgas, kus me järjest pH taset tõstsime või ohutus kauguses pika akvaariumi teises servas.
Üllatuslikult ei saanud kalad aru, et nad asuvad pea surmava pH mõjualas ning ei osanud sellest hoiduda isegi siis, kui pH tase hakkas juba ekstreemse 10 pallini lähenema.
Käitumiskatsete järgmises faasis hoidsime me kalu kõrge pH-ga vees, pakkudes neile samal ajal toitu. Mida kõrgem oli keskkonna pH tase, seda vähem reageerisid nad toidu lõhnale. Sinivetikate vohamise ajal näeb Peipsi järv välja justkui hernesupp, nägemisest ei ole kaladel seal mingisugust kasu ning tänu augustikuiselt kõrgele pH-le, ka mitte haistmisest. Toit võib olla nii lähedal, aga samas nii kaugel.
Elu nagu saunalaval
Peipsi järv on suve teisel poolel kaladele tõesti ebatervislik elukeskkond. Vähe sellest, et kalad ei saa aru, et nad asuvad halbades tingimustes, neil ei ole võimalik kahjulikust rannasopist ka kaugemale ja sügavamale ohutusse vette ujuda – Peipsi järv on suurtel aladel ühtlaselt madal ja üheülbaline. Kõigele lisaks on kaladel takistatud toidu leidmine, sest nad ei tunne kõrge pH tõttu lõhna.
Asetades end kalade olukorda mõelge hetkeks, kas te ise peaksite vastu keskkonnas, kus on tapvalt palav, ajab hingeldama, õhku napib, kõikjal mürgised aurud, süüa ei saa ja kusagile põgeneda ka ei ole. Nii nagu ei jääks ellu inimene saunalaval, ei saa hakkama ka kalad Peipsi järves – ning olude kokkulangemisel on just ahven ja kiisk need vaesekesed, kellele selline looduslik ülekohus kõige rängemalt mõjub. Seega, kes tappis Peipsi kalad?