Laut või büroohoone. Kuidas vältida plagiaati ja sellega vahelejäämist?

Paljud plagiaadi probleemid tekivad ajapuuduse tõttu, kui tudengid jätavad töö kirjutamise viimasele hetkele. Foto: West Coast Surfer/Scanpix

Ülikoolides avastatakse üha enam plagiaadijuhtumeid. Loe enim levinud vigu, mis võivad tuua kahtluse. 

Ülikoolides on praegu kiireim aeg, sest lõputööde esitamise tähtajad paistavad. Sel õppeaastal on aga näiteks Tartu Ülikoolis tehtud akadeemilise petturluse tõttu 15 üliõpilasele noomitus ning eksmatrikuleeritud on kolm tudengit. Eelmisel õppeaastal said noomituse 22 üliõpilast ja eksmatrikuleeriti üks, kirjutas Universitas Tartuesis oma viimases numbris. Peamise põhjusena on tudengid välja toonud ajapuuduse ja teadmatuse.

Plagiaatide tuvastamist põhjalikult uurinud Tallinna Tehnikakõrgkoolis teadusfilosoofia aluseid õpetav Priit Pärnapuu sõnul on praegu üliõpilastel põhjust plagiaadiga vahele jäämise pärast palju rohkem muret tunda kui kümmekond või enam aastat tagasi, sest risk plagiaadiga vahele jääda on suurenenud. 

Esiteks on pea kõik lõpu- ja kraaditööd tänapäeval avalikult kättesaadavad. «Varem ei olnud  üliõpilasel seda riski, et suvaline inimene tänavalt võib tema tööst plagiaadi avastada. Praegu on see risk aga väga suur, sest kooli kodulehelt töö alla laadimine ja plagiaadi suhtes kontrollimine on väga lihtne,» põhjendas ta.  

Et plagiaati võib nüüd avastada kes tahes, pole ka plagiaadijuhtumite menetlemine enam üksnes kõrgkoolide mängumaa. «Kui varem plagiaadiga vahele jäädi, siis see klaariti omade keskel. Juba Eesti filmiklassika ütleb, et omadega ei plõksita. Mida rohkem võõraid on juhtumiga seotud, seda raskem on kõrgkoolidel plagiaadijuhtumeid kinni mätsida,» ütles Pärnapuu ning lisas, et praegu tuleb plagiaadijuhtumeid omakeskis klaarimise asemel menetleda eeskirjade rangusega.

Arvuti suudab kohe öelda, kust kopeeritud lõik pärineb 

See ei tähenda muidugi nagu poleks varasematel aegadel kõrgkoolid üritanud plagiaadijuhtumeid avastada. Toona toimus see aga puhtalt mälu ja suure lugemuse alusel: tänapäeval on kontroll aga masinlik. Masinlikul ja inimlikul plagiaadituvastusel on mitu suurt erinevust. Esiteks suudab arvuti indekseerita kümneid miljardeid veebilehti ning selle kõik meelde jätta – inimajul sellist võimekust ei ole. Pärnapuu meenutas juhtumeid, kus juhendaja ei ole suutnud ära tunda isegi selliseid juhtumeid, kus üliõpilane on kopeerinud sama juhendaja poolt aasta või kaks varem juhendatud tööst terveid peatükke. «Kui juhendaja ei suuda isegi selliseid kopeerimisi ära tunda, siis muudest ei maksa unistadagi, » ütles ta.

Arvuti saab inimese ees eelise ka siis, kui tuleb oma kahtlusi põhjendada, sest alati on vaja varem tehtud töö tuvastada. Erinevalt inimesest suudab arvuti hoobilt öelda, kust tööst lõik parajasagu pärineb.

Seda, et keegi aga tahtmatult plagiaadikahtlustuse kaela saaks, Pärnapuu ei usu. «Vaevalt, et mõni üliõpilane kopeerib 10 lk teksti ja jätab viitamata lihtsalt selleks, et juhendajat või kaitsmiskomisjoni proovile panna – kui edukalt kaitstud saab, siis pärast hea lastelastele heietada, kuidas pool «Sipsikut» kõrgkoolile doktoritöö pähe esitatud sai,» põhjendas Pärnapuu. Tema sõnul võib loomulikult sisse tulla vigu, kus eesnimi või perekonnanimi või aasta läheb vahetusse, ent sellised apsud plagiaadikahtlust kaasa ei too. Ka suudab üliõpilane enamasti suurepäraselt aimata, milliste tekstikohtadega seoses plagiaadikahtlus üldse tekkis. «Ja kindlasti ei ole mõtet rääkida seda juttu, et kaks inimest teineteisest sõltumatult suutsid kirjutada terve lehekülje ühesuguste trükivigadega teksti,» ütles Pärnapuu.  Veel enam, tema sõnul on osa plagiaatide taga ka juhendajate ülekoormus, sest kui juhendajal läheb 10+ tööd korraga kaitsmisele, siis ei ole inimlikult võimalik ka parima tahtmise korral kõikidele üliõpilaste muredele lahendusi leida ja lauslollusi välja praakida.

Plagiaadi vältimise tegelik võti ongi tema sõnul kõrgkoolide endi käes. Võimalikult varajane ja võimalikult omade poolt avastamine on kõigi osapoolte huvides. Pärnapuu tõi välja, et Eestis on küll olemas plagiaate tuvastav programm KRATT, ent sellega on liitunud väga üksikud kõrgkoolid ning needki on KRATTi andmebaasi andnud vaid üksikud aastakäigud. Pärnapuu sõnul saaks teoreetiliselt sinna lisada kõik lõputööd alates 2005. aastast, ent tegelikult on seal parimal juhul 2013. aastast algavad tööd. Ka on reaalset KRATTi kasutamist vähe ning osa teaduskondi pole siiani sellest võimalusest kuulnud. «KRATTil on ka sisulisi puuduseid, mistõttu ei pruugi see vahel tavasilmale selgeid plagiaate avastada. Praegusel kujul sobib see küll üliõpilaste hirmutamiseks, kuid see on ka kõik – selle abil üliõpilased oma töid probleemituks ei saa, » ütles ta. 

Loe siit Pärnapuu välja toodud enimlevinud vigu ja soovitusi, kuidas neid vältida: 

Viidatakse millele tahes

Viidata tuleb k a s u t a t u d allikale ning see ei ole pelgalt kooli eeskirjade nõue, vaid autoriõiguse seaduse nõue. Pärnapuu sõnul põhjustab palju pahandust see, et kasutatakse ühte allikat, kuid viide pannakse hoopis teisele. Näiteks kasutan eestikeelset teksti, viitan aga hoopis inglise keeles olevale tekstile; kasutan õpikut, kuid viitan teadusartiklile; kasutan Vikipeediat, kuid viitan hoopis mõnele tõsiseltvõetavale allikale; kasutan varasema üliõpilase tööd, kuid viitan mõne tuntud teadlase tekstile, kasutan aastast 1980 pärit teksti, kuid viitan mõnele 2010 ilmunud tekstile; kasutan alternatiivmeditsiiniga seotud teksti, kuid viitan hoopis tõsiseltvõetavale teadustekstile jne.

«Ahvatlusi oma tööd viitamise läbi paremana näidata on enam kui küll. Aga tegu on plagiaadiga, sest leidub allikas, mida ma olen kasutanud, kuid millele ei ole viidatud. Lisaks plagiaadile on siin probleem selles, et autoriõiguse seadus ei luba mõtet moonutada – kui ma panen vale viite, siis ma võin omistada isikutele seisukohti, mida neil ei ole,» selgitas Pärnapuu.

Tsitaadid jäävad jutumärkideta

Tihti jäetakse tsitaadid muust tekstist eristamata. Jutumärke ei nõua autoriõiguse seadus, ent  koolide eeskirjad nõuavad seda ühemõtteliselt. Kui seda ei tehta, on see plagiaat. Teisalt on probleem ka liigses tsitaatide kasutamises.

Allikast paistab vaid jäämäe tipp

Sageli jäetakse mulje, et allikat on kasutatud ainult natukene, ehkki tegelikult tehti seda palju rohkem. Näiteks mainitakse peatüki alguses möödaminnes, et järgnevad ideed on saanud inspiratsiooni sellest-ja-sellest, kuid tegelikkuses on praktiliselt terve peatükk sõna-sõnalt kopeeritud. Ehkki siin ei saa otseselt öelda, et poleks viidatud, ent korrektne see ei ole. Teine variant samast eksimusest on selline, kus viide on vaid viimase lõigu järel, ehkki tegelikult pärinevad samast allikast ka kümmekond eelnevat lõiku.

Viidata tuleb kõikjal ja kõige kohta

Autoriõiguse seadus ega kooli eeskirjad ei tee mitte mingisugust vahet, kas viitamata jääb sissejuhatuses, teoreetilises osas või uurimuslikus osas. Samuti tuleb meeles pidada, et autoriõigused ei kehti mitte ideedele, vaid just nende ideede sõnastusele. Elementaarseid ja kõigile teadaolevaid fakte ei pea viitama, kuid kui tegemist on ikka sõnasõnalise tsitaadiga, siis tuleb sellele viidata, hoolimata sellest, kui labast ideed tsitaat kannab. Vahel tuleb viidata seadustele, kui kooli eeskirjad seadustele viitamist nõuavad.  

Ragne-Klõuts Klemm: sotsiaalteaduslikud tööd nõuavad täpset viitamist

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi asejuhataja õppekorralduse alal

Sotsiaalteaduslikele töödele viitamise keerukus on seotud sellega, et tavaliselt on vaja teiste uurijate mõttekäigu avamiseks nende ideid pikemalt refereerida - ühiskonna fenomenide keerukus ei ole sageli edasiantav ühe lausega. Korrektne viitamine on siinkohal ülioluline. Refereerides peavad olema selgelt eristatavad refereeritava autori ja tudengi enda mõtted.

Teine keerukus tuleneb sellest, et sotsiaalsete fenomenide vaatlemisel võivad jõuda samaaegselt erinevad uurijad (sh ka tudeng) sarnastele järeldustele. Seega ei saa sageli olla päris kindel selles, et keegi ei ole samal ajal sama mõtet kirja pannud. Aga viimase puhul on abi heast juhendajast.

Teiste töid kohandada ei tohi

Ehkki neid on raske avastada, leidub massiliselt ka juhtumeid, kus võetakse varasem töö ning seda siis süstemaatiliselt oma uurimusest lähtudes kohendatakse. «Näiteks võtan lauda ehituse organiseerimise kohta käiva töö ning kuna minu ülesandeks on üks büroohoone ehitus organiseerida, siis süstemaatiliselt asendan laut => büroohoone, sekka ka muud asjakohased muutused mõõtmete ja arvutuste osas. Kui selliselt lubada üliõpilastöid teha, siis võiks ju kohe lünktekstid valmis teha ja üliõpilasele ülesandeks anda lihtsalt lüngad täita. See näide on elust endast,» rääkis Pärnapuu.

Kui petad, peta korralikult

Isegi kui kopeerida, tasuks ikkagi lugeda, mis nüüd täpselt kopeeritud sai. Näiteks on seadustega see häda, et neid muudetakse. Pärnapuu teab juhtumeid, kus üks tudeng on teinud lõputöös seadusest asjakohase ülevaate, teine on selle oma töösse kopeerinud, ent vahepeal on seadus muutunud.