Richard Villems: teadusaparatuuri amortisatsioon on lõpuks ometi lõppenud

Teaduste Akadeemia president Richard Villems. Foto: Liis Treimann

Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Richard Villemsi sõnul on teadusaparatuuri ligi kaks aastakümmet kestnud ja seega pidevalt süvenenud amortisatsiooniperiood lõppenud ning lähema kolme-nelja aasta jooksul jõuab Eesti teadus tasemele, kus ta pole viimase saja aasta jooksul mitte kunagi olnud.

«Teadus selle sisulises tähenduses erineb oluliselt näiteks spordist just selles mõttes, et saavutused teaduses on vaid harva hinnatavad koheselt. Aasta pakub üldjuhul kaugelt liiga lühikese retroperspektiivi. Siiski püüavad maailma kesksed teadusajakirjad aasta viimastes või algava aasta esimestes numbrites tõsta esile seda, mis nende meelest oli eriti oluline.

Ma küll ei mäleta, et oleksin kunagi märganud analüüsi selle kohta, kui paljut viie või kümne aasta eest esiletõstetust võiks pidada ka nüüd tagasivaates oluliseks. Ja teisalt, silmitsedes näiteks ajakirja Science selleaastast «autahvlit», leab sealt esmajoones mitte kitsas mõttes avastuste, vaid trendide esiletõstmist.

Puudutades 2010. aasta konkreetseid saavutusi Eestis -selles osas hoian oma suu kinni. 2011. aasta 4. jaanuaril toimub riigi teaduspreemiate komisjoni esimene istung, kus me alles hakkame vaatama nimekirja teadusasutuste nõukogude poolt tehtud esildistest, sealjuures puudutavalt viimase nelja aasta teadussaavutusi.

Samas, lõppeva aasta jooksul jõudis üle koera saba suur korralduslik ja sisuline töö, mis oli vajalik selleks, et meie teaduse infrastruktuuri - pean esmajoones silmas teadusaparatuuri -
põhimõtteline uuendamine toimuks plaanitult.

Pea kaks aastakümmet kestnud ja seega pidevalt süvenenud teadusaparatuuri amortisatsiooni periood on lõppenud ja me jõuame lähima kolme-nelja aasta jooksul tasemele, kus meie teadus pole viimase saja aasta jooksul mitte kunagi olnud - ja ma ei pea siinjuures silmas seda imeilusat vasktoruga teleskoopi ülikooli vanas tähetornis, mis kuulus ligi paarisaja aasta eest maailma sedalaadi aparatuuri tippu.

Positiivse poole aktivas on ka midagi kohemõõdetavat - Eesti teadlaskonna edukus osalemisel Euroopa Liidu teaduse ja arendusttegevuse raamprogrammis TA RP.

Kolme aasta eest, kui EL tegi kokkuvõtteid kuuenda TA RP tulemustest riikide kaupa, olime me tõsiselt üllatunud, kui leidsime, et Eestil on läinud üle ootuste hästi. Mida see epiteet "hästi" tähendab, nõuab lahtiseletamist.

Erinevalt struktuuritoetustest, kus igale riigile mõõdetakse välja kindel rahaline tordilõik ja edasine sisemine jaotamine on valdavalt riigi enda probleem, on TA RP-i puhul tegemist pea täieliku vabaturuga. Kõik liikmesmaad panevad ühiskassasse proportsionaalse hulga raha, kuid jagamine toimub konkurentsipõhiselt.

Mis tähendab seda, et kui mõne teadlase poolt konkursile esitatud projektid on kõik alamõõdulised, siis võib selle riigi teadlaskond rahast täiesti ilma jääda ja kogu riigi poolt sissemakstud summa on läinud vett vedama.

Mõne aasta eest alanud seitsmenda TA RP reeglistik erineb aga mitmes olulises punktis eelnevast, seega oli kerge ärevus hinges - kuidas me hakkama saame? Praeguseks pole seitsmes TA RP veel läbi, kuid on kestnud juba piisavalt kaua vahehindamiseks. Selgub, et meie teadlastel läheb koguni paremini kui varemalt: «tagasi tuuakse» mitu korda enam raha, kui oleme riigina sisse maksnud.

Mis näitab ühemõtteliselt konkurentsivõimet teadusgrantide vabaturul, kus osaleb enamus maailma teaduslikult enimarenenud riikidest. Küsite, miks?

Võimalik, et vastuseid on mitu, kuid põhiline on ilmne just sellest samast statistikast - Eesti
teadlaskond on liikmesmaade absoluutses tipus ühes teises jälgimise all olevas parameetris - osaluse intensiivsus ühe teadlase/teaduses osaleva inseneri kohta.

Võib muidugi pool-parastavalt öelda kel janu, sel jalad. Ja mis sellest? Väga hea, kui nii on. Olla jalutu januline oleks märksa nukram.

Kalambuurid kalambuurideks, kuid tegelikult tuleneb sellest vägagi oluline järeldus: just nüüdsama toimuv infrastruktuurne revolutsioon annab võimaluse enamaks. Kuid raskuskese on mujal - see on inimestes. See on olnud alati inimestes ja saab ettenähtavas tulevikus nii ka olema, kuid kui pikki aastaid oli võimalik kehva saavutuslikkust välja vabandada kehvade tööriistadega, siis see «privileeg» kaob.

Kvaliteedi tõusuks on nüüd vaja viia rõhuasetus selgelt «inimfaktorile». Lisan vaid niipalju, et meil on lisaks kvaliteedile ka kvantiteediprobleem - liiga vähe on teadlasi, õppejõude, kraaditudengeid. Kuid vähemalt on diskussioon selles suunas alanud.

Mõeldes 2010. aastale, ei saa ma muidugi unustada märkimast, et algas kauaoodatud protsess - Teaduste Akadeemia akadeemikute korpuse «plaaniline» noorenemine. Rõhk on sõnal protsess, sest see noorenemine jätkub ka algaval aastal ning meil on piisavalt
kapatsiteeti noorendamiskuuriga jätkata.

Isiklikust vaatenurgast oli lõppev aasta väga huvitav, sealjuures eriti just ühel põhisuunal - soovis saada aru arktilises Euraasias ja sellest lõunapoole jäävas metsa- ja stepivööndis elavate rahvaste - seega soome, ugri, samojeedi, turgi, tunguusi-manžu, mongoli ja muid keeli kõnelevate inimeste - geneetilisusest. Ning lisaks nende iidsetest sugulussuhteist inimkonna muude variatsioonidega.

Kuid kuidas seda nüüd ausalt, ilma erialastesse detailidesse laskumata öeldagi? Vahest nii:
silme ette on kerkinud kujundid, selgesti kvantiteeritavad ruumis ja osalt ka ajas ning sõltuvalt värvide valikust ekraanil silmadele kenad vaadata. Ma vaikselt juba loodan, et me saame nii mõnelegi asjale sisuliselt pihta.

Kuid kardan, et läheb veel natuke aega, enne kui me suudame oma arvamuse asjast panna paberile kujul, mis läbiks kõrgema taseme teadusajakirja retsensentide kadalipu.»