24-aastaselt doktoriks

Kõik on võimalik!: Darja Lavõgina kinnitab, et Tartu Ülikooli uus keemiahoone ei jää millegi poolest alla Euroopa korralikule tasemele. Foto: Margus Ansu

Eestiski on võimalik teha maailmatasemel teadust, mis annab lootust neile, kel teinekord elulootus kaduda tahab. Darja Lavõgina tõestab seda.

Sõitis Tartu Ülikooli nooruke doktorant Darja Lavõgina tänavu kevadel Pekingisse teaduskonverentsile, mõttes mõlkumas malaariaparasiidid. Tal oli tunne, et need ained, mille kallal ta oli viimased seitse aastat tööd teinud, suudavad tappa parasiite, mis omakorda tapavad aastas kuni kolm miljonit inimest, peamiselt last.

Häda oli selles, et Euroopas ei õnnestunud tal leida laboreid, kus avastatud ainete tõhusust kontrollida. See töö läheb liiga kalliks, kõlas põhjendus.

Pekingis trehvas vene perest pärit, ent perfektset eesti keelt rääkiv Lavõgina Brasiilia naisprofessorit, tuntud malaariauurijat. Astus talle ligi, tutvustas end, rääkis oma mõttest. «Tule, teeme ära!» oli Brasiilia professor talle pikemalt mõtlemata öelnud.

Lõppeva sügise algul veetiski Lavõgina kaks kuud São Paulo ülikoolis testides, kui laastavalt tema aine malaariaparasiitidele mõjub. Mõjub ikka küll.

Aga millest see lugu meile räägib? Räägib sellest, et Eestiski saab teha maailmatasemel teadust, ja räägib sellest, et silmapaistva teadustöö tegemiseks ei pea olema sugugi hallipäine vanake. Lavõgina on kõigest 24, aga lõppeval kuul kaitses ta Tartu Ülikoolis lausa doktoritöö. Viimati jõuti TÜs nii noorelt seesuguse tulemuseni ligi kümnend tagasi.

«Darja on väljapaistev inimene igal juhul,» kinnitab tema juhendaja Asko Uri, 24-liikmelise meditsiinilise keemia uurimisrühma juht. «Ta on äärmiselt kiire õppija, näeb asju laialt. Meie ala hõlmab teadmisi aritmeetikast peaaegu teoloogiani välja – ja tal on kõik need teadmised olemas.»

Eesti ajakirjandus on endale sageli omases liialdamistuhinas juba kuulutanud, et Lavõgina doktoritöö võib viia vähiravimi väljatöötamisele. Selline uudis ju müüb, eks ole? Ent töö autor koos oma noorte kolleegidega tõmbab hurraa-optimismi vähemaks: vähiravimi loomiseni jääb käia veel pikk-pikk tee, ja liiati tegelevad sellega suured farmaatsiafirmad, mitte nemad. Aga see ei tähenda, et Lavõgina avastusest vähivastases võitluses kasu ei tõuseks.

Paljulubav avastus
Kui vaadata Tartu Ülikooli uue keemiahoone pikkade hallide koridori seintele riputatud postreid, tabab lihtsurelikku lootusetuse tunne, et ta üldse millestki, mida Lavõgina on avastanud, sotti võiks saada. Aga nagu noorema põlvkonna, ja eriti veel välismaal stažeerinud teadlastele omane, oskab ta asja mõistetavaks joonistada-seletada ka neile, kelle teadmised keemias piirduvad tõsiasjaga, et H2O on silmapesuvesi.

Niisiis, teeme proovi: keskenduge pisut, lugege ning saate preemiaks teada, mis lootust leiate siis, kui peaksite kunagi kokku puutuma haigusega, millega keegi meist kokku puutuda ei taha.

Mõelge oma organismile: valgud on seal need, mis enamiku protsesside eest vastutavad. Valkude seas leidub selline alamklass nagu proteiinkinaasid. (Just neid esineb parajalt palju ka malaariaparasiitides – tõsiasi, mis viiski Lavõgina sügisel oma teadustööga Brasiiliasse.) Probleem tekib siis, kui mõned proteiinkinaasid muutuvad organismisisese häire tõttu liiga aktiivseks.

Just vähirakkudes leidub proteiinkinaase eriti palju, mis seletabki vähi kiiret ja pidurdamatut arengut.
Siin astubki võitlusväljale Asko Uri uurimisrühm. Nende arendatud ained, inhibiitorid, võimaldavad proteiinkinaaside ebanormaalselt suurt aktiivsust tõkestada.

Lavõgina arendas esmalt välja sellised inhibiitorid, mis toimisid sada korda tõhusamalt kui nende eellased, ning siis Saksamaal Heidelbergi vähiuurimise keskuses veel seesugused inhibiitorid, mis olid äsjaarendatuist omakorda ligi 50 korda paremad. Kõige tagatipuks käis ta USAs Vermonti ülikoolis testimas, kui edukalt toimivad tema ained looduslikus keskkonnas: kas nad ikka suudavad siseneda ka eluskudedesse? Suudavad küll.

Mõistagi oli eelnev kirjeldus äärmuseni lihtsustatud. Kuid keemilistest finessidest olulisem on see, milline võiks olla tema töö praktiline kasu. Selleks kujutage ette kedagi, kel avastatakse vähk liiga hilises staadiumis – keegi ei taha ju seda.

Aga kuidas avastada kasvaja varem, mis suurendaks vähiravi edukust? Väga lihtne: võtame vereproovi, vaatame, kui suur on seal proteiinkinaasi hulk, ja teades, et haigel inimesel ületab see teatud piiri, saab ta juba varakult põhjalikule uuringule saata. (Tõele au andes on vastavad testid juba alanud: Lavõgina naaberruumis kasutavad Marje Kasari ja Angela Vaasa uudseid aineid patsientide reaalsetes vereproovides.)

Oletame, et arstid avastasidki me kujuteldaval patsiendil vähi. Hakkavad teda ravima. Küsimus on selles, kas ravi annab ka tulemusi. Kui proteiinkinaasi hulk väheneb, siis ravi järelikult mõjub. Kui pärast lõikust proteiinkinaasi hulk aga uuesti suurenema hakkab, siis, jah, võib paraku oletada, et on tekkinud metastaasid.
Niisiis, erinevalt ajakirjanduses väidetust ei silluta Lavõgina töö teed niivõrd vähiravimi väljatöötamisele, kuivõrd vähi varasele diagnoosimisele. Tema oponent Stefan Knapp mainekast Oxfordi ülikoolist igatahes kiitis: «See on väga muljetavaldav töö, mis vastab kõrgeimale rahvusvahelisele tasemele.»

Diplomaatilised takistused
Aastaid enne, kui Lavõginast sai Eesti tippu kuuluva Hugo Treffneri kooli gümnasist, õppis ta Tartu Annelinnas tavalises venekeelses koolis. Tema ema polnud rahul 3. klassi järel pakutava õpetuse tasemega ning saavutas, et kool soostus ta tütre võtma otse 5. klassi, tugevama õpetaja käe alla. 7. klassi läks Lavõgina juba eestikeelsesse Tartu kommertsgümnaasiumi, et riigikeel enne, kui 8. klassis algavad tõsised reaalained füüsika ja keemia, korralikult selgeks saada. Koduseks keeleks on tal seniajani vene keel.

Hoolimata sellest, et Lavõgina võitis Treffneri õpilasena kahel aastal järjest vabariikliku keemiaolümpiaadi, ei pääsenud ta rahvusvahelisele olümpiaadile Eestit esindama. Takistuseks kujunes vanemate Vene pass. Nii sai temagi 16-aastaselt automaatselt Vene isikutunnistuse. Katsed hankida Venemaa Tallinna saatkonnast paberid, mis lubanuks tal pääseda kogu täiega Eesti hingekirja, lõppesid tulemuseta. Alles 19-aastaselt, siis juba Tartu Ülikooli tudengina, õnnestus tal Eesti kodakondsus viimaks kätte saada.

Treffneri õpingute aegu valmistas Lavõginat kodusteks olümpiaadideks ette sama kooli vilistlane Erki Enkvist, kes kutsuski ta hiljem vastse keemiatudengina Asko Uri uurimisrühma. «Darja jättis hea mulje,» meenutab Enkvist. «Pea tal lõikab, töö- ja õppimisdistsipliin on väga head.»

Tõuvabad kassid
Magistriõpingud, mille käigus veetis Lavõgina kaks kuud Heidelbergi ülikoolis, läbis ta kõigest aastaga. Doktoritöö sai valmis kolme ja poolega. «Mul on jäänud mulje, et ta võtab kõike lennult vastu,» lausub Kaido Viht, kes jagab Lavõginaga kabinetti, ja kes, nagu Enkvistki, kaitses oma doktoritöö 28-aastaselt.

Aga Lavõgina, kinnitab Viht, «ei ole mingi laborinohik, kes istub nurgas ja teeb ainult katseid». Tema aval ja naeratav suhtlusstiil – näiteks: «Matemaatikas on lahe numbritega mängida, aga mis on point?», ja sõna «point» öeldes lööb ta plõksti! nipsu – tõestab, et Viht ei kiida tühja. Kooliplikana harjutas Lavõgina peotantsu ja balletti.

Nüüdki käib ta huviga tantsuetendusi vaatamas. Ja vahel sõpradega piljardit mängimas. «Ega ma hästi oska,» tunnistab ta, «aga mängin sellistega, kes samuti hästi ei oska.» Olgugi et tööd tuleb vahel koju kaasa võtta, vähemasti mõtteis, nõuavad töömõtete kõrvalt oma osa kaks kassi. Ei, mitte tõukassid. «Nad on täiesti metsast tulnud,» lausub Lavõgina lõbuga. «Tõuvabad!»

Mõne aja pärast, ilmselt kevadest, peavad kassid ilma perenaiseta hakkama saama. Sest ega doktoritöö kaitsmine tähenda, et lagi on käes ja edasi võiks loorbereil puhata. Lavõgina tahab minna kaheks aastaks järeldoktorantuuri, olgu Inglismaale, Šveitsi või Saksamaale. «Teadus on huvitav – nagu pusle kokkupanek,» lausub ta.

«Kui oled midagi avastanud, avanevad kohe uued võimalused, kuhu edasi minna. Horisont laieneb.» See tähendab, et lõppu eales ei paista. Aga see tähendab ka, et miski, millega tegeled, eales ei ammendu.

Igatahes lubab Lavõgina, et järjekordset välismaale minejat ja jääjat pole temast karta. Talle meeldib tema töörühm Tartu Ülikoolis. Talle meeldib ka sealne uus Chemicum, mis, nagu ta on oma silmaga veendunud, küünib igati maailmatasemeni. Ja kassid – nemad ju samuti ootavad teda tagasi.
Globaalset võitlust malaaria ja vähi vastu saab edukalt edendada ka Eestist, siit aeg-ajalt piiri taga katseid tegemas käies.

Noordoktorid

Kahel viimasel kümnendil Tartu Ülikoolis doktoriõppe lõpetanud, kes lõputöö kaitsmise päeval olid nooremad kui 25-aastased.

24
Darja Lavõgina, keemia, 2010
Maria Zeltser, matemaatika, 2001

25
Peeter Laud, informaatika, 2002
Dmitri Nevedrov, füüsika, 1999
Darja Saveljeva, matemaatika, 2006
Katrin Sak, keemia, 2001
Mart Abel, matemaatika, 2003

Allikas: Anneli Miljan,
Tartu Ülikool