/nginx/o/2010/10/25/454573t1hd95b.jpg)
Tänapäeval on roheline mõtteviis ning asjade korjamine ja taaskasutamine väga populaarsed.
Vanad roomlased kogusid klaasmaterjali
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arheoloogide sõnul ei ole klaasi kogumine ja taaskasutamine 21. sajandi elustiil, vaid seda harrastasid juba vanad roomlased, kirjutab Discovery News.
Arheoloogide sõnul kogusid roomlased 3. – 4. sajandil pKr suures koguses klaasmaterjali. Nende eesmärgiks ei olnud keskkonnasõbralikkus, vaid see, et Rooma impeeriumi põhjaaladel nappis klaasi.
«Leitud klaasesemete analüüs näitas, et rooma valitsusajal Briti saartele jõudnud klaas valmistati ümbertöödeldud vanast klaasist,» selgitas Sheffieldi ülikooli ajaloolane Caroline Jackson.
Klaasi hakati valmistama Mesopotaamias 2500 eKr, kust see levis Egiptusesse ning sealt edasi Süüriasse ja Palestiinasse. Roomlased hakkasid samuti klaasipuhumisega tegelema ning see levis kogu Rooma impeeriumis, muutudes tavaliseks igapäevaelu osaks.
Klaasil võib olla mitmeid erinevaid värve, sõltuvalt selle toormaterjalis sisalduvatest ainetest.
Klaasi põhiaineks oli liiv. Näiteks liivast, milles oli rauda, saadi sinakasrohelist klaasi, rauda ja väävlit sisaldavast liivast saadi pruunikat klaasi.
Roomlased suutsid valmistada erinevat värvi ja ka värvitut klaasi. See saadi, kui lisati ainet, mis neutraliseeris toormaterjali kemikaalid.
«Rooma perioodil oli selleks aineks kas antimon või mangaan,» selgitas Jackson.
Värvitu klaas oli Vana-Roomas kõige hinnalisem. Rooma ajaloolane Plinius kirjutas, et keiser Nero (37 – 68 pKr) maksis 6000 sestertsi (umbes 2,7 miljonit krooni) kahe läbipaistva tavasuuruses klaastassi eest.
Rooma klaasitööstus peidab siiani mitmeid saladusi. Siiani ei ole täpselt teada, kus asus klaasivalmistamise keskus ning kuidas klaasitootmine organiseeritud oli.
«Plinius oletas, et eksklusiivset värvitut klaasi toodeti Itaalias, kuid tootmiskeskus võis olla hoopis tänapäeva Reini jõe äärsetel aladel,» selgitasid arheoloogid.
Teadlased uurisid oma oletuste tõestamiseks Briti saartelt leitud Rooma perioodi värvitut klaasi spektroskoopiatehnika ICP-AES abil. Analüüsiti 128 Briti saartel 19 paigast leitud klaasnõu koostist.
46 juhtumil oli kasutatud värvitu klaasi saamiseks antimoni, 13 juhul mangaani ja 69 juhul mõlemat ainet.
Teadlaste kinnitusel on antimoni ja mangaani koos esinemine viide, et kasutati taaskogutud klaasi, mida ümber töödeldi. Ümbertöötlemisele läksid väga erinevad katki läinud klaasnõud.
Analüüs kinnitas tsentraliseeritud klaasitootmise teooriat, kuid paik vajab veel kindlaks tegemist.