/nginx/o/2010/09/16/433528t1h9a12.jpg)
Tänapäeva Tšiili aladel elanud suure hammastega linnu tiibade siruulatus oli 5,1 meetrit.
Eelajaloolise linnu tiibade siruulatus oli üle viie meetri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paleontoloogide sõnul on see tiibade rekord, kirjutab Discovery News.
Hiljuti avastati Tšiilist selle linnu fossiil. Lind sai teaduslikuks nimetuseks Pelagornis chilensis ehk suured pseudohambad Tšiilist.
Eelajalooline lind kaalus umbes 30 kilogrammi. Teadlaste sõnul kuulub Pelagornis chilensis Pelagornithid´ide hulka. Neid linde iseloomustab pikk sale nokk, milles on palju väikseid hambasarnaseid luuplaate.
Uurijate arvates on selle linnu tiibade siruulatus maksimum, mis lindudel üldse olla võib, et nad veel lennata suudaksid. Arvatakse, et Pelagornithid´idel võis maksimaalne siruulatus olla isegi kuus meetrit, kuid selle kohta ei ole kindlaid andmeid.
«Selliste võimsate tiibade tekkepõhjuseks võis olla teiste linnuliikidega võistlemise vältimine. Kuid samas suudavad suurte tiibadega linnud läbida pikki vahemaid ning leida saaki avamerelt,» selgitas Senckenbergi uurimisinstituudi teadlane Gerald Mayr.
Ta lisas, et suurusel on siiski ka mõned negatiivsed jooned.
«Nende lindude poegade kasvatamine ja lendama õpetamine võttis kauem aega, muutes nad samas röövloomadele kergeks saagiks. Ka oli nende sulestik võrdlemisi raske. Suurte täiskasvanud lindude kaal võis olla samuti väga suur. Kuid lennukõlbulikud olid nad selle tõttu, et nende luud olid väga kerged, » selgitas paleontoloog.
Nüüd uuritud linnuskelett oli säilinud 70 protsendi ulatuses. Nüüdne uus liik leiti küll Põhja-Tšiilist, kuid Pelagornithid´e on leitud ka mujalt.
Uurijate sõnul eelistasid need suured merelinnud avamere kohal lennata, kust nad otsisid söögiks kalu ja kalmaare. Kui nad saaki märkasid, laskusid nad vee kohale ja haarasid saagi oma võimsa noka vahele.
Hambasarnaste luuplaatidega lindude õitsenguaeg oli 50 – 60 miljonit aastat tagasi. Nad surid välja millalgi kaks miljonit aastat tagasi.
Varased inimesed võisid neid linde taevalaotuses lendamas näha. Fossiilileiud on näidanud, et Pelagornithid`id elasid pliotseenis Põhja-Ameerikas. Pilotseen oli ajavahemik 5,33 - 1,80 miljonit aastat tagasi.
«Kui varased hominiidid nagu näiteks australopiteekused või Homo erectus läksid merele kala püüdma, võisid nad neid suuri linde näha,» selgitas Mayr.
Uurijate arvates põhjustas nende lindude väljasuremise kas imetajate pealetung või siis nad ei suutnud toime tulla merehoovuste muutusega.
Saksamaal Frankfurdis asuvasse Senckenbergi muuseumisse pannakse välja Pelagornis chilensis´e rekonstruktsioon.