Astronaute ohustab küünte kaotus

NASA astronaudid Mike Fossum (vasakul) ja Ron Garan kosmosekõnnil rahvusvahelises kosmosejaamas Foto: SCANPIX

USAs Massachusettsi tehnoloogiainstituudi uuring näitas, et astronaute võib ohustada küünte kaotus.

Astronautikateadlase Dava Newmani sõnul on astronautide treeningutel ja missioonidel kätetraumad ja vigastused üsna igapäevased, kirjutab National Geographic.

«Vigastused ohustavad eriti neid astronaute, kellel on suuremad ja laiemad käed. Treeningul on nad täisvarustuses, kaasa arvatud kinnastes. Üsna tihti tuleb ette juhtumeid, mil pärast skafandrikinnaste äravõtmist on küüned lahti või isegi ära tulnud,» selgitas Newman.

Newman lisas, et kõrgtehnoloogilised skafandrikindad on valmistatud kosmoselendude ohte silmas pidades, kuid samas on käsi ohustavad.

Nii kindaid kui ka kogu skafandrit katsetatakse keskkonnas, mis meenutab õhuvaba kosmosekeskkonda. Sellised paindumatud, kuid samas kaitsvad kindad on kosmosekõndidel aga asendamatud.

Kosmosekõnnil 2002 – 2004 aset leidnud 352 vigastusest 47 protsenti olid seotud kätega. Rohkem kui pooled neist käevigastustest olid tingitud sellest, et sõrmeotstele ja küüntele mõjus kinnaste tugev surve.

Arstide sõnul võivad küüned tugeva surve tõttu lahti tulla. Mitmel juhul mõjutaski kindadisain küünte äratulemist.

Kuigi küünte lahti tulemine ei takista astronautidel tööd lõpule viimast, võivad probleeme tekitada ära tulnud ja kindasse kinni jäävad küüned.

Kosmosekinnastes tekkiv niiskus omakorda võib kaasa tuua bakteriaalseid või seennakkusi, mis mõjutavad nii sõrmeotsi kui ka küüsi.

Ära kukkunud küünte asemele kasvavad tavaliselt uued, kuid need võivad olla deformeerunud.

Lahenduseks on see, kui astronaudid hoiavad oma küüned võimalikult lühikesed või võtavad ette äärmuslikke meetmeid.

«Teada on juhtumeid, kus astronaudid on enne kosmosekõndi küüned eemaldanud,» lausus Newman.

Praeguse kindadisaini puhul on kinda sisemine osa rõhu all, seda katab paks väliskiht, mis kaitseb nii külma kui ka mikrometeoriitide eest.

Maal treenides võivad need kosmosekindad tunduda sellised, nagu oleks käes kümned aiatöökindad – käe liikumist takistavad, kuid mitte ebamugavad.

«Kinda siseosad meenutavad õhku täis pumbatud jalgrattakumme. Kui need suruvad käele liiga tugevalt, siis võivad vigastused tekkida,» selgitas kosmoseskafandreid tootva firma Flagsuit LLC asutaja Peter Homer.

Homeri sõnul on kindad astronautidel välistingimustes töötades käes 6 – 8 tundi ning see  olevat täitsa ime, kuidas astronaudid kinnaste disainist tekkiva valu ja vigastuste tingimustes töö suudavad lõpule viia.

Newman ja ta kolleegid uurisid, kas astronautide sõrmede pikkus mõjutab küünetraumade teket.

Uuring näitas, et astronautide sõrmede pikkuse ja küüntetraumade vahel ei ole seost. Avastati hoopis, et küüntekaotust esineb sagedamini neil astronautidel, kellel on laiemad käelabad või käeliigesed.

Leiti, et neil astronautidele, kelle käed on keskmisest suuremad, on kosmosekõnnil 19,6- protsendine oht saada sõrme- ja küünevigastusi. Väiksema käega astronautidel on töö ajal sõrmeküünte kaotamise oht vaid 5,6 protsenti.

Uurijate sõnul aitaks astronautide sõrmede ja küünte probleemi lahendada see, kui kogu kinnas tehtaks vastavalt astronaudi käe mõõtmetele. Praegu on selleks vaid kinda siseosa, kinda välisosa on masstoodang suurustes Small, Medium ja Large.

Kuid igaühele tema käte järgi kinnaste tegemine ei lahenda probleemi.

«Kui kinnas on väga tugevalt käe ümber, on surve käele väga tugev. Mõni astronaut tahab vahel, et kinnas oleks tugevamalt või nõrgemalt,» lisas Newman.

Uurija arvates peaksid skafandrikindad astronaute nende töös abistama, mitte probleeme tekitama.