Arheoloogid ja ajaloolased on pikka aega murdnud pead selle üle, kes on Surnumere kirjarullide tekstide autor.
Kes on Surnumere kirjarullide autor?
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
30. juuli 2010, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Surnumere kirjarullid, mis on vanimad teadaolevad Vana Testamendi tekstid, avastati 1947. aastal Iisraelist Surnumere lähistel Kumranis asuvast koopast, kirjutab National Geographic.
Siiani arvati, et need tekstid pani kirja selles piirkonnas esimestel sajanditel pKr. elanud esseenide sekt.
Kuid uus uuring näitas, et Surnumere kirjarullid ei pruugi olla täielikult sealt ning need on kirja pandud mitme erineva juudikogukonna poolt.
«Nende kirjutiste autoriteks on juudid, kuid mitte mingi kindel grupp. Kirjutajad kuulusid väga erinevatesse kogukondadesse,» lausus arheoloog Robert Carghill.
Surnumere kirjarullide uurijate arvamused sellel küsimuses lähevad lahku.
1953. aastal juhtis Prantsuse katoliku kiriku preestrist arheoloog Roland de Vaux rahvusvahelist teadlastemeeskonda, kes uurisid neid beduiini karjase poolt avastatud kirjarulle.
De Vaux jõudis järeldusele, et need kirjutasid Kumranis elanud isikud, kuna leiukohaks olnud koopad asuvad seal lähedal.
20. sajandi juudi ajaloolaste arvates on kirjarullide koostajateks piirkonnas elanud esseenid. De Vaux avastas sealt enda arvatet ristimisbasseinide jäänused ning järeldas, et need rajati esseenide poolt.
Seda toetavat ka kirjarullides leiduvad tekstilõigud.
Iisraeli arheoloog Yuval Pelegi hiljuti tehtud väljakaevamised näitasid, et Kumran oli kunagi tähtis nõudevalmistamise keskus. Ning oletatavad ristimisbasseinid olid hoopis osa potitööstusest.
Jeruusalemma arheoloogid aga avastasid ja dešifreerisid 2000 aasta vanuse krüpteeritud kirjutise, millel seisab «Jumal, ma olen tagasi tulnud». Sama lause esineb samal kujul ka Surnumere kirjarullides.
Selle tõttu oletatakse, et osade kirjutiste taga on kunagise Jeruusalemma juhid ja preestrid.
«Preestrid võisid kasutada krüpteeritud kirja, et osasid tekste ei saaks nende hulka mitte kuuluvad isikud lugeda. Need preestrid võisid, kuid ei pruukinud olla esseenid,» arvasid arheoloogid.
Preestrid võisid Jeruusalemmast põgeneda Kumarni, kus nad kirjutasid osad sellest kuulsast kirjutisest. Samuti võisid nad jätkata kodeeritud kirja kasutamist.
Arheoloogiline tõendusmaterjal näitas, et mitmed erinevad juutide grupid põgenesid Jeruusalemmast Kumrani 70. aastal pKr., kui Rooma Jeruusalemma piiras ning enamiku linnast hävitas.
Seda kinnitavad ka Jeruusalemmast avastatud kanalisatsioonijäänused. Neid võisid juudid kasutada põgenemisel. Need kanalisatsioonid kulgesid kuni Kidroni oruni. Sealt on aga üsna lühike maa Surnumere ja Kumranini.
Surnumere kirjarullid leiti savipottidest. Pottide keemiline analüüs näitas, et nende valmistamisel kasutatud savi pärineb ainult osaliselt Kumranist.
Sama on paljud uurijad Surnumere kirjarullide mõistatuse lahendamise suhtes skeptilised.
«Surnumere kirjarullid on samas kategoorias Noa laeva ja Püha Graaliga, mille saladust ei lahendata,» arvatakse.
Arheoloogide ja ajaloolaste uuringud ja vaidlused sellel teemal jätkuvad.
«Kas need on kirjutatud esseenide või kellegi teise poolt, kuid sellegi poolest annavad Surnumere kirjarullide tekstid hea ülevaate judaismist esimesel sajandil pKr.,» lisasid uurijad.