/nginx/o/2010/07/23/406711t1hca56.jpg)
Astronoomid avastasid kauges galaktikas valge kääbustähe ümber asuvast udukogust jalgpallikujulised suured molekulid.
Astronoomid avastasid suurimad kosmilised molekulid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlaste sõnul on nende puhul tegemist suurimate kosmosest avastatud molekulidega, kirjutab msnbc.msn.com.
Tavapäraselt leidub neid õõnsaid sfäärilisi molekule ehk fullereene keemialaboratooriumides, kus neid valmistatakse grafiidist ja söest kõrgel temperatuuril. Teadlaste sõnul ei oodanud nad, et fullereene võib leiduda ka udukogudes.
«Niipea kui neid hakati laborites tegema, hakati ka spekuleerima, et neid leidub kosmoses,» sõnas Kanada Western Ontario ülikooli astronoom Jan Cami.
Cami ja ta kolleegid tegid kindlaks, et tegemist on kerakujuliste, ainult süsinikust koosnevate korrapäraste molekulidega. Tuntuim fullereen on C60, mille molekuli pind koosneb kuusnurkadest ja viisnurkadest ning igas sõlmpunktis on üks süsiniku aatom.
Fullereenide suurus on üks nanomeeter, nad on kolm korda suuremad kui veemolekulid, mille suurus on 0,3 nanomeetrit. Veemolekulid koosnevad kolmest aatomist – ühest hapniku ja kahest vesiniku aatomist.
Üks nanomeeter on miljardik meetrist ning umbes kümme tuhandikku inimese juuksekarva diameetrist.
Astronoomid avastasid C60 ja C70 fullereenimolekulid planetaarsest udukogust Tc-1, mis asub Maast 6500 valgusaasta kaugusel. Hoolimata nimest, on planetaarsed udukogud tähtede ümber asuvad gaasipilved, mitte planeedid.
Cami ja ta kolleegid jõudsid molekulide jälile Spitzeri kosmoseteleskoobi infrapunaandmeid uurides.
Uurijate kinnitusel said C60 ja C70 gaasipilvedes tekkida, kuna Tc-1 udukogus puudub vesinik.
Fullereenide temperatuuriuuringud näitasid, et need molekulid on tekkinud millalgi viimase 100 aasta jooksul.
«Leid näitas, et kosmoses võivad eksisteerida suured ja komplekssed molekulid. Fullereenid on väga stabiilsed ning kosmilisele ultraviolettkiirgusele hästi vastupidavad. Nende eluiga võib väga pikk olla,» lisas Colorado ülikooli teadlane Theodore Snow.