Maailma järvede arv kuivas loenduse tulemusel kokku

Kui 3555-ruutkilomeetrine Peipsi-Pihkva järv sobib okeanoloog Tiit Kutseri ja tema kolleegide hinnangul ka edaspidi järve nime kandma, siis vähem kui 1800 ruutmeetri suurused veesilmad jäävad nende arvestusest välja. Foto: Jaanus Lensment

Rootslaste kokkupandud töögrupp selgitas välja, et järvi on maailmas seniarvatust kolm korda vähem.

Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi kaugseire ja mereoptika osakonna juhataja Tiit Kutseri (50) osalusel läbi viidud maailma järvede loendus tõi nende arvu kohta jahmatava tulemuse.

Tiit Kutser, kuidas on üldse võimalik, et seni arvatud 304 miljoni järve asemel on maailmas tegelikult 117 miljonit järve?

Senine arvamus põhines tegelikult statistilisel hinnangul – võeti aluseks loendused mõnes maailma piirkonnas, mille kohta on korralikud kaardid. Niisiis analüüsiti neis piirkondades järvede suurusjaotust ja eeldati, et sarnane jaotus esineb üle maakera.

Enamiku maailma piirkondade kohta puudusid aga sellised usaldusväärsed kaardid, millel oleks ka kõik väikesed järved. Varasem hindamismeetod tegi tohutult suure vea just väikeste järvede hindamisel.

Millised olid teie loendusel järveks olemise kriteeriumid?

Meie loenduse aluseks olid satelliidipildid. Lugesime miinimumsuurusega järveks üheksa pikselit – see on ligi 1800 ruutmeetrit ehk umbes poolteist olümpiaujulat. Satelliidipildid ei võimaldanud väiksemate järvede olemasolu kontrollida.

Tegelikult pole selget kokkulepet, mis asi see järv on. Kogu Amazonase delta on märjal ajal üks suur järv ning kuival ajal üks suur jõgi ja palju järvesid.

Lõin siin praegu ingliskeelse Wikipedia lahti ja seal seisab, et ühe definitsiooni järgi on järv vähemalt kaks hektarit ehk 20 000 ruutmeetrit, mõne arvates vähemalt viis hektarit ja nii edasi ülespoole. Teie võtsite arvesse ka oluliselt väiksemad järved.

Meie loendusel oli miinimumiks 0,002 ruutkilomeetrit, aga varasemas puhtalt statistilises hinnangus olid kõige väiksemad 0,001-ruutkilomeetrised järved. Aga isegi kui võtta varasema statistilise hinnangu alampiiriks meie kriteeriumiks olnud 0,002 ruutkilomeetrit, siis oleks tulemuseks ikkagi 46 miljoni järve suurune eksimus.

Ma saan aru, et järvede loendamine oli rahvusvaheline projekt.

Tegelikult oli see Rootsi riigi rahastatud projekt. Rootsi kolleegid kutsusid mind sinna appi. Leidsime ülemaailmse konkursiga ühe prantslase, kes loenduse sisuliselt läbi viis. Võtsime hiljem abiks ka Ameerika statistiku.

Minu ülesanne oli töötada välja meetod, kuidas neid järvi ikkagi tuvastada. Pealtnäha tundub see väga elementaarne ja järved peaks ilusasti satelliidipildilt näha olema, aga tegelikkuses võivad järvi meenutada ka tumedad metsad, mägede orud või pilvede varjud. Samal ajal näevad väga sogased, madalad või rohke kaldataimestikuga järved sageli välja nagu maa.

Nii et vaene prantslane pidi siis kõik need järved üle lugema?

(Naerab.) Jah, tema tegi selle hirmsa töö ära ja ajas selle käigus ka Uppsala ülikooli superarvuti lolliks – geeniteadlased juba pahandasid, et võtame oma järvedega kogu arvuti võimsuse nende käest ära.

Prantslane töötas minu juhendamisel välja metoodika, kuidas loendamine automatiseerida – seda on mõeldamatu käsitsi teha. Kasutasime lisaks satelliidipiltidele ka kogu maakera 3D digitaalset kõrgusmudelit, GIS-tööriistu ja eri matemaatilisi meetodeid – ka see aitas hinnata, kas kahtlane objekt on või ei ole järv.

Kogu projekt ise on praeguseks kestnud neli aastat.

Eeldan, et avaldate nüüd mõnes tippteadusajakirjas publikatsiooni.

Valisime esialgu ajakirja Geo­physical Research Letters. Praegu on meil siiski valminud andmebaas, mille põhjal valmivad järgmised uuringud, mida tahaksime ehk avaldada ka ajakirjas Nature.

Kas Eestis on võrreldes maailma keskmisega rohkem järvi?

Kogu meie laiuskraadil – Soome, Rootsi, Eesti, Ameerika Ühendriigid, Kanada. Selles metsavööndis on ikkagi suur enamus kogu maailma järvedest. Siin ka sajab rohkem, aurustumine on väiksem ja sestap on vett päris palju. Enamik maailma järvesid jääb 55 ja 75 laiuskraadi vahele.

Muide, vaatamata sellele, et saime seniarvatust oluliselt väiksema järvede hulga, on järvede üldpindala jällegi suurem kui siiani väideti. Meie saime järvede pindalaks kokku viis miljonit ruutkilomeetrit, sellal kui varasem hinnang piirdus 4,2 miljoni ruutkilomeetriga.

Niisiis ei ole midagi traagilist ses mõttes juhtunud, et järvi on küll vähem, aga pindala suurem?

Tegelikult on meie projekti oluline eesmärk teada saada, milline on järvede osa globaalses süsinikuringluses. Väikesed järved on tegelikult ses mõttes olulisemad kui suured – väikesed järved on tihti madalad, valgust on põhjani ja need sisaldavad rohkesti toitaineid.

Süsinikku settib mudana põhja ja samas lendub atmosfääri palju metaani ja süsihappegaasi – need vood on väga suured. Siiani räägiti sellest, kuidas metsad neelavad süsinikku ja kogu lugu, aga tegelikult on seal metsades järved, kust lendub suur osa süsinikust atmosfääri tagasi.

Eelmine Rahvusvaheline Kliimapaneeli (IPCC) aruanne sisuliselt ignoreeris järvesid ja jõgesid, käsitledes neid lihtsalt «torudena», mis transpordivad süsinikku maismaalt ookeanidesse. Värskem aruanne tunnistab aga juba muuhulgas meie paari aasta tagust uurimistööd ja arvestab järvede suurt rolli globaalses süsinikuringes.

Samas tugines meie varasem uuring sellelesamale oletatavale järvede hulgale. Nüüd saame kasutada palju täpsemaid andmeid ja loodame lähiaastatel üle hinnata ka järvede vees leiduva süsiniku koguse.

Mäletan koolitunnist, et magevett on kogu maakeral ringlevast veest kokku umbes protsent (värskemad andmed räägivad siiski 2,5–2,75 protsendist – N. N.).

Jah, ja sellestki on suurem osa tegelikult jääna. Tahame lähikuudel hinnata ära ka maailma järvede hinnangulise ruum­ala ja seega ka vee hulga. Siis on võimalik ümber hinnata ka seda, palju on meil järvevett tegelikult. Ka selle kohta on praegused teadmised väga ümmargused.

Lisaks kasutavad meie uuringu tulemusi edaspidi paljud teisedki maailma teadlased, kellel on nüüd järvede kohta täpsemad lähteandmed.

Kuidas on ikkagi võimalik, et tavainimese jaoks täiesti hoomatavad viktoriiniküsimused on tegelikult teaduses siiani nii puudulikult vastatud? Oleksin arvanud, et järved on ammuilma üle loetud.

Mõned olulised valdkonnad jäävad mitme teadusdistsipliini vahele ja selleks, et asi ära teha, peab lihtsalt kokku sattuma õige kamp inimesi. Samal ajal limnoloogid kurdavad juba pikka aega, et neil on seda järvede hulka vaja oma teadustöö tarbeks. Kui mina selle teemaga esimest korda kokku puutusin, siis küsisin samuti, et miks pole nii elementaarset asja ära tehtud.