Hiidsisalikud kasutasid munade haudumiseks kuumaveeallikate soojust

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Copy
Kunstniku joonistus hiidsisalikust ja ta pesast
Kunstniku joonistus hiidsisalikust ja ta pesast Foto: SCANPIX

Paleontoloogid avastasid Argentinast ainulaadse hiidsisalike munade haudumispaiga.

Hiidsisalikud olid oma pesad teinud kuumaveeallikate lähedusse, kus mune aitas haududa looduslik soojus, kirjutab Nature Communications.

Sanagasta orust leiti kokku 80 hiidsisaliku fossiliseerunud pesa, kus keskmiselt oli  3 - 12 muna. Pesad asuvad kolme meetri raadiuses kuumaveeallikatest, mis töötasid kriidiajastul.

Sanagasta oru kuumaveeallikad olid sarnased tänapäeval USAs Yellowstone`i rahvuspargis asuvate kuumaveeallikatega.

Fossiilsete munade uurimine näitas, et munade koor oli umbes sentimeetri paksune ja vetruv, kuid küpsedes see õhenes. Uurijate arvates võis munakoorte õhemaks muutumises rolli mängida see, et kuumaveeallikad olid küllaltki happelised.

«Happelisus tegi koort õhemaks ja kui see oli piisavalt õhuke, siis oli hiidsisalikupojal kerge sealt välja pääseda,» selgitasid paleontoloogid.

Hiidsisalikud munesid munad niiskesse pinda tehtud pesasse, kus oli umbes saunatemperatuur.

Teadlased tegid  munades sisalduvate mineraalide järgi kindlaks, et munad võisid haududa 60 – 100 kraadi juures.

Suurte, üle kahekümnesentimeetrise läbimõõduga munade haudumine võttis aega  1- 2 kuud.

Argentinast on ka varem hiidsisalike mune leitud, kuid Sanagasta oru omi peetakse eriliseks.

Uurijate arvates võisid hiidsisalikud sinna igal aastal pesitsema tulla nagu teevad seda nüüdisaja rändlinnud, kes lendavad igal aastal uuesti pesitsuskohtadesse.

«Saime tõendusmaterjali, et hiidsisalikud valisid oma pesapaiga väga hoolikalt järglaste heaolu silmas pidades,» laususid paleontoloog.

Arvatakse, et kuumaveeallikaid kasutasid ära taimedest toitunud pikakaelalised sauropoodid.

Tagasi üles