Inimese esivanemate ja inimahvide robustsed lõualuud ja võimsad hambad jätavad mulje, et inimesed on nendega võrreldes hammustamises oluliselt kehvemad. Uue uurimuse kohaselt on aga asi hoopis vastupidine.
Inimestel on võimas hammustus
28. juuni 2010, 13:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Austraalia teadlased leidsid esimeses sellelaadses uurimuses, et kergema ehitusega inimkolju suudab tekitada palju efektiivsema hammustuse kui šimpansi, gorilla, orangutani või kahe eelajaloolise inimlase liigi, vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.
Teadlased avastasid, et tänapäeva inimesed suudavad tekitada suhteliselt tugeva hammustuse, kasutades nõrgemaid lõualihaseid, mistõttu ei pea inimese kolju tugeva hammustuse tekitamiseks olema nii robustne.
Tulemused selgitavad ka siiani vastuoluliseks peetud asjaolu, et inimesel on paks hambaemail – tunnus, mis teistel liikidel seostub tugeva hammustusega. Paks email ja suured hambajuured on kohastunud hammustamisel vastu pidama suurele jõule.
Avastus seab kahtluse alla varasemad teooriad, mille kohaselt tänapäeva inimeste vähemrobustse kolju arenemise eest maksti hinda hammustuse nõrgenemisega või et muutus kolju ehituses kutsus esile käitumuslikud muutused nagu pehmema toidu kasutuselevõtmine või toidu töötlemine tööriistade ja tulega. On ka arvatud, et inimeste lõualihased pidid muutuma väiksemaks, et teha ruumi suuremale ajule.
«Need teooriad võivad küll usutavad tunduda, kuid põhinevad tegelikult väga vähestel võrdlevatel andmetel. Näiteks ei ole siiani kogutud mingeid andmeid teiste inimahviliikide hammustuse tugevuse kohta,» ütles uurimust juhtinud Stephen Woe. «Tuleb välja, et meie hammustus pole sugugi nii nõrk, vaid hoopis efektiivne ja tugev,» lisas ta.
«Tuleb aga meeles pidada, et meie uurimus keskendub lühikese aja jooksul saavutatavale tugevaimale hammustusjõule. Teiste liikide hambad võivad olla kohastunud närimisele pikema perioodi jooksul,» selgitas Woe.
«See tähendab, et kuigi inimesed on teiste suurte ahvidega võrreldes sama osavad kõvade asjade kiires katkihammustamises või pehmemate toitude töötlemises, on nad halvemini kohastunud tugevate materjalide nagu lehed või bambus töötlemisele, mis vajavad pikemalt närimist,» lisas ta.