/nginx/o/2014/04/04/2938614t1hc86e.jpg)
Tavalise dieediga võrreldes 30 protsenti vähem kaloreid – ja tulemuseks on kolmandiku võrra pikem eluiga. Selle nipi abil on püstitatud pikaealisuse rekordeid, kuigi üksnes kontrollitud tingimustes ja vaid levinud katseorganismidega, nagu hiired või pagaripärm.
Ahvatlev oleks järeldada, et tegu on universaalse nipiga eluea pikendamiseks, ent bioteaduste põhitõdede hulka kuulub arusaam, et mis toimib ussikestel ja hiirtel, ei pruugi toimida inimestel. Olgugi et viiteid paastu pikendavast mõjust elueale on välja nopitud ka inimuuringutest: näiteks saja-aastaste suure osakaalu poolest tuntud Jaapani saare Okinawa elanike eined on tavadest tulenevalt üsna napid ja kalorivaesed.
Kontrollitud katsetusi aga inimestega teha ei saa, ja parim asendus on ahvid. Just sel eesmärgil alustasid 1980. aastate lõpus kaks Ameerika uurimisrühma pikaajalist katsetust reesusmakaakidega. Kontrollrühm sai süüa tavapäraselt, katserühma kaloritarbimist piirati 30 protsenti (jälgides, et toidust saaks ikkagi kõik vajalikud toitained kätte).
Esimesena avaldas tulemusi Wisconsini ülikooli töörühm 2009. aastal. Nad nägid, et katserühmal esines vähem suhkurtõbe, vähki ja südame-veresoonkonnahaigusi. Suremuse kohta oli tol hetkel veel vara öelda.
Teine uurimisrühm, Riikliku Vananemisinstituudi oma, tuli oma järeldustega välja kahe aasta eest. Need olid hüpoteesi toetajate jaoks kainestavad. Jah, katserühma tervis oli parem, ent oluliselt kauem nad ei elanud. Kui lähenemine ei toimi enam ahvidelgi, siis kindlasti mitte inimesel.
Sel nädalal avaldas Wisconsini ülikooli rühm aga uue artikli, kus täiendas nii enda andmeid kui ka analüüsis konkurentide omi, sütitades uue lootuse, et kalorite piiramisest võib siiski tulu tõusta.
Wisconsini paastuahvide eluiga ja tervis oli tunduvalt parem kui tahte järgi söönud kontrollrühma oma, seega asusid teadlased analüüsima, mis võis põhjustada teise teadusrühma tulemuse. Nende tõlgenduses võis Riikliku Vananemisinstituudi uuring selle asemel, et kalorite piiramise mõju ümber lükata, hoopis kinnitada, et positiivne mõju on juba pisukesel paasturežiimil.
Nii leidsid teadlased, et teise rühma ahvide keskmine kaal oli Wisconsini pärdikute omast väiksem, ning tuvastasid erinevuse toitmise režiimis. Riikliku Vananemisinstituudi ahvide portsjonid määrati kindlaks toitumistabelite järgi, samas kui Wisconsini ahvid võisid katse alguses süüa nii palju, kui ihkasid, ning 30-protsendiline kärbe tehti sellest lähtudes.
Seega väidavad Wisconsini teadlased, et kõik konkurentide ahvid olid tegelikult paastul, ühed kergemal, teised tõsisemal. Ja see, et nende suremuses ei olnud vahet, räägib selle kasuks, et juba kümneprotsendiline kalorikärbe mõjutab eluiga. Mitu katses osalenud Riikliku Vananemisinstituudi ahvi on juba ületanud 40. eluaasta künnise, mis on selle liigi uus rekord.
Kahe töörühma teadlased teevad nüüd koostööd, püüdes andmeid ühiselt analüüsides välja selgitada soodsa mõju tingimusi.
Wisconsini uuring andis ühtlasi rabavaid tulemusi ahvide tervise kohta. Kuna kontrollrühmal lasti suhkrurikast toitu süüa nii palju, kui nad soovisid, võib neid võrrelda tänapäeva rämpstoidul üles kasvanud, ülekaaluliste ja terviseprobleemidega inimestega.
«Veel kaks aastat tagasi ei olnud ühelgi piiratud kalorite rühma ahvil diabeedi tunnuseid, kuid kontrollrühmas oli arvukalt suhkurtõbiseid või selle eelse seisundiga loomi,» märkis töörühma liige Ricki Colman.
Samal ajal kui kasutegur on silmaga näha, ei tea me siiski, miks püsivast paastust on abi. Ilmselt on sel seos keha energia kasutamise süsteemiga, oletab uuringu autor Rozalyn Anderson. «Kalorite piiramine toob kaasa ainevahetuse ümberprogrammeerimise,» selgitab ta. «See aeglustab vananemist ja vananemisega seotud haigusi, mõjutades energia regulatsiooni ning raku ja organismi võimet vananedes keskkonnamuutustele reageerida.»
Kõik teadlased rõhutavad, et nende tulemust ei saa üle kanda elustiilisoovituseks ehk kindlasti ei hakata inimestele soovitama püsipaastule asumist. Paljud meist sellega üldse hakkama saaks?
Küll käib usin uurimistöö nähtuse toimemehhanismide selgeks tegemiseks, et siis selle abil välja töötada ravimeid või raviviise, mille abil oleks võimalik vananemist ja sellega seotud haigusi edasi lükata.
/nginx/o/2020/09/03/13320201t1hd734.jpg)