/nginx/o/2010/06/11/384238t1hc6de.jpg)
USA Harvardi ülikooli teadlased lahendasid mullide müsteeriumi.
Teadlased lahendasid mullide müsteeriumi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õigetes oludes läheb veemull lõhki nii, et ta ei kao, vaid temast moodustub ideaalne üliväikeste «tütarmullide» ring, kirjutab BBC.
Kuid need «tütarmullid» on tavaliselt nii väiksed, et hajuvad kiiresti õhus leiduvate väikeosade mõjul.
Teadlane James Bird ja ta meeskond uurisid, millised füüsikaseadused mullide käitumise taga on.
Birdi sõnul jõudis ta fenomeni jälile juhuslikult, kui ühel õhtul oma lõbuks igasuguseid katseid tegi.
«Mina ja mu kolleeg Laurent uurisime, mis juhtub mullidega siis, kui nad mingi pinnaga kokku puutuvad. Arvasime, et mull hävib, kuid me eksisime. Endise ühe suure mulli asemel oli meil ümar ringi märgatavalt väiksematest mullidest,» selgitas Bird.
Teadlased salvestasid selle «kaskaadi» ülikiire kaamera abil.
Uurijate sõnul saab nende avastust kasutada terviseuuringutes. Näiteks avalikes basseinides katki minevad vee- ja seebimullid võivad kaasa aidata haiguste levikule.
Samuti võivad õhumullid mängida rolli ookeanide ja atmosfääri aine-ja soojusvahetuses.