Harikrokodillid ületavad pikki vahemaid hoovuste abil

Harikrokodillid ületavad pikki vahemaid hoovuste abil Foto: SCANPIX

Austraalias tehtud uuringu kohaselt ületavad soolase vee krokodillid ehk harikrokodillid (Crocodylus porosus) ookeanis sadu kilomeetreid, liikudes edasi lainetuse ja hoovuste abil.

Teadlased uurisid 20 krokodilli liikumist loomadele külge pandud saatjate abil, kirjutab BBC.

Nad avastasid, et loomad kasutasid teekonnal ära neile soodsaid hoovusi.

Harikrokodillid on maailma suurimad krokodillid ning kasvavad kuni 5,5-meetriseks.

Selle liigi isendite ujumisoskus ei ole kuigi hea, kuid samas ulatub nende eluareaal Vaikse ookeani kaguosast, Sri Lanka, Fidži, Tai ja Põhja- Austraaliani.

Uurijad murdsid pikka aega pead, kuidas nii kehvad ujujad nii laialdasele alale jõudnud on.

Kuigi krokodillid veedavad enamuse oma elust vees, sõltuvad nad siiski maal leiduvast  toidust ja veest.

Austraalia Queenslandi ülikooli teadlased Hamish Campbell ja ta meeskond püüdsid Põhja-Austraaliast North Kennedy jõest 20 harikrokodilli, kellele pandi külge satelliitsaatja.

Uuring perioodil liikusid kaheksa krokodilli ookeanile. Üks aga liikus Queenlsandi põhjatipu juurest  Cape Yorki poolsaare suunas. Tal kulus 590 kilomeetri läbimiseks 25 päeva.

Liikumiseks kasutas see harikrokodill Carpentaria lahe hoovusi. Sealsed hoovused ilmuvad hooajati suvisel vihmaperioodil.

«Need krokodillid tulid pika aja jooksul soolases ookeanivees toime ilma söömata ja joomata. Kuid pinnahoovustega kaasa liikudes ei kuluta nad siiski palju energiat ning on võimelised pikki vahemaid läbima,» selgitas Campbell.

Teine jälgitud krokodill, 4,84-meetrine isane, läbis hoovuste abil 20 päevaga rohkem kui 411 kilomeetrit, liikudes Cape Yorki poolsaare idaosast  läbi Torrese väina lääneossa.

Kui krokodill Torrese väina jõudis, ei olnud hoovused talle soodsad. Ta ootas neli päeva ning jätkas teekonda, kui hoovused ja lainetus talle soodsaks muutusid.

Lisaks jälgiti veel saatjaga krokodille, kes elasid ja liikusid North Kennedy jõel. Nii isased kui ka emased krokodillid läbisid regulaarselt 50 kilomeetri pikkusi teekondi jõe deltasse ja oma esialgsesse asupaika tagasi.

Kuid krokodillid võtsid teekonna ette vaid juhul, kui lainetus soodne oli. Kui see ebasoodsaks muutus, ronisid nad kaldale ja jäid ootama.

«Uuring mitte ainult ei näidanud, kuidas halvasti ujuda oskavad krokodillid võisid kaugetele aladele jõuda, vaid ka seda, et nad suuvada looduslikke tõkkeid edukalt ära kasutada,» lausus Campbell.