Kuidas korgijook kokteili sees ära tunda?

Korgijook ehk GHB. Foto: Peeter Langovits

Klubides althõlma liikuva korgijoogi äratundmine on paras pähkel, sest pole sel vedelikul värvust ega lõhna ning ka kergelt soolakas maitse võib jääda märkamata.

Kuid korgijooki enda teadmata rüübanu võib end hommikul avastada olukorrast, kus ta ei suuda viimase öö sündmustest mäletada mitte hetkegi, kirjutas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.

Korgijoogi võõrastesse jookidesse tilgutajate eesmärgiks võib olla saada kerge saagina enda voodisse joogiga uimastatud neiu, kelle puhul on kindel, et ta hommikul enda vägistanu nime ega nägu enam meenutada ei suuda.

Just klubikülastajatele mõeldes asus paari aasta eest uurimistööle Tartu Ülikooli keemiainstituudi magistrant Gea Ovsjannikov, silme ees enda sõbrannaga juhtunu, kes kogemata oli võtnud mineraalveepudelist korraliku lonksu. Vee asemel oli pudelis korgijook.

Korgijook, kesknärvisüsteemile mõjuv mõnuaine, tekitab väikeses koguses alkoholijoobele sarnanevat lõõgastustunnet. Suurem doos võib kaasa tuua uimasuse, tasakaaluhäired ja mälukaotuse või kerge halvatuse. Üledoseerimisel võib saabuda kooma või isegi surm.

Korgijoogi mõju avaldub sõltuvalt inimesest 15 minuti kuni tunni jooksul, see kestab 3-6 tundi ja jääknähtudega tuleb maadelda kuni kümme tundi. Korgijook ehk GHB on illegaalne, kuid selle koostisained on kergesti kättesaadavad ning joogi valmistamine suhteliselt lihtne.

GHB avastamisel kasutatakse maailmas Smith’i testi, kuid selle testi tööpõhimõtet ja paikapidavust oli seni maailmas vähe kontrollitud. Nii võttis Ovsjannikov ette 56 klubides pakutavat jooki ning segas neid korgijoogiga.

Tema sõnul oli eesmärke kaks: lihtsustada kriminalistide tööd ning luua selgus, mis reaktsioonid Smith'i testi käigus tegelikult toimuvad. Smithi testis kasutatava regendi kokkusegamiseks vajalikke ainete hankimiseks ei olnud vaja eriti vaeva näha – Tartu Ülikooli keemiahoone varudes oli kõik olemas.

Nii on korgijoogi tuvastamine üsna lihtne: kui Smithi testaine muudab joogi värvuse rohekaks, siis on joogis GHBd. Rohelise toonid võivad varieeruda rohurohelisest kuni merekarva rohekassiniseni.

Kuid siiski ei ole see test täiesti universaalne. Esimene probleem on rohelised joogid, näiteks Pisang apelsinimahlaga. Siin ei suuda keegi testi värvimuutust ära tabada. Kui jook on väga happeline (näiteks katsetas Ovsjannikov värskest sidrunist pressitud mahlaga), siis ei juhtu midagi. Kuid poes müüdavate sidrunijookidega toimis test probleemideta.

Samuti tekkis raskusi tumedate jookidega. Korgijoogiga segatud Coca-Cola ja punane vein muudavad küll värvi, aga selle muutuse tabamiseks on vaja osavat silma. Vana Tallinna likööri testimisel tõrkeid ei tekkinud.

Samuti ei tööta katse jookidega, milles leidub piima. «Koorelikööri ei tasuks klubis tellida,» ütles Ovsjannikov. Mure tekkis ka veega. «Olgu see siis kraanivesi või mineraalvesi, test näitas korgijoogi olemasolu ka siis, kui tegelikult oli vesi täiesti puhas. Selle häire tekitas vees leiduv vesinikkarbonaadi ioon, millel on kõrge puhverdusvõime. Aga siin aitas lihtne nipp – vett tuli muuta veidi happelisemaks,» ütles Ovsjannikov.