Jääaja eel lokkasid põhjaaladel lilled

Illustratsioon: Illustratsioon: Mauricio Anton / Nature

Enne jääaega kõndisid mammutid niitudel, kus kasvasid karukellad, nurmenukud ja meelespead, näitas täna mainekas teadusajakirjas Nature ilmunud uurimistöö, kus osalesid ka Eesti teadlased. Nende taimede kadumine jääajal võis viimaks viia väljasuremiseni ka suured imetajad.

«Luuleliselt on seda nimetatud mammutistepiks,» ütleb Tartu Ülikooli taimeökoloogia professor Martin Zobel keskkonna kohta, kus mammutid omal ajal ringi tatsasid. «Varem arvati, et see on nagu Ukraina stepp, kus kõrrelised on rinnuni.» Alust selleks andsid peamiselt õietolmu-uuringud.

Ent hoopis teine pilt avaneb, kui õietolmu asemel analüüsida pinnases säilinud taime-DNAd. Töörühm võttis Siberis ja Alaskal 21 paigas igikeltsast proove, mille vanus küündis kümnete tuhande aastateni, ning analüüsis neis leiduvat DNAd. Lisaks suudeti taime-DNAd eraldada ka mõnedest tollel ajal elanud suurte loomade pabulatest.

Artikkel, mille esiautorite seas on lisaks Zobelile ka Tartu Ülikooli teadur John Davison ja vanemteadur Mari Moora, näitaski, et senine arusaam muistse Arktika piirkonna ökosüsteemide kohta ei vasta tõele. Kõrreliste ja tarnade asemel moodustasid suure osa 50 000 aasta tagusest taimkattest hoopis laiema lehega rohttaimed ning nende seas oli ohtralt lilli.

«Palu-karukell – väga ilus suure õiega taim –, nurmenukk, oblikas, meelespea eri liigid, tulikas olid ka Arktikas olemas,» loetleb Moora meile tuntumaid ja praegu ka meil kasvavaid taimi.

Jääaja maksimumi eelne taimestik oli vaadeldud piirkondades märksa liigirohkem kui praegu, mis aga õietolmu uurides välja ei paistnud. «Kõrrelised annavad ohtralt õietolmu, sest on tuultolmlejad, lilled vähe, sest neid tolmeldavad putukad,» selgitab Moora.

Zobeli, Davisoni ja Moora ülesanne töörühmas oli analüüsida sekveneerimisega saadud 15 miljonit geenijärjestust ja taasluua nende alusel pilt tolle aja taimkattest.

Toona levinud taimed ja suured rohusööjad loomad, lisaks mammutile veel näiteks karvane ninasarvik ja ürghobune, olid vastastikku toetavas seoses, toob välja Zobel. «Need taimed on loomadele väärtuslik toit, loomade tegevus samal ajal soodustas nende taimede kasvu ja levikut.»

Viimase jääaja tipp umbes 20 000 aasta eest, kui temperatuurid olid kõige jahedamad ning liustikud ulatusid kõige kaugemale, tõid Arktika ökosüsteemi aga muutuse, mida proovid ka selgelt näitasid.

Laiema lehega rohttaimed kadusid ega tulnud tagasi ka siis, kui temperatuurid tõusid varasemale tasemele. «Asemele tulid teised liigid, mis ei olnud varasematega seotud,» märgib Moora.

See, kahtlustavad teadlased, viis väljasuremiseni suured rohusööjad, nagu mammuti ja karvase ninasarviku. «Varasema teooria kohaselt tapsid inimesed kõik mammutid, mille tagajärjel taimkate muutus ja tundra tuli peale,» ütleb Zobel. «Nüüd on ilmne, et mammutite väljasuremise põhjustasid looduslikud protsessid, näiteks kliima jahenemise tõttu kadunud toidutaimed.»

See on Zobeli sõnul õppetund teiste seas neile, kes püüavad ennustada tuleviku ökosüsteeme. «Näeme, kuidas muutub kogu ökosüsteem, seoste ahel pöördub pea peale. Ükski modelleerija poleks 50 000 aasta eest suutnud ennustada, milline ökosüsteem valitseb pärast jääaega, kui läheb tagasi sama soojaks,» tõdeb ta.