/nginx/o/2010/05/25/373933t1h755c.jpg)
USA teadlased lõid uue tehnoloogia, mis võimaldab uurida, kas erinevad hiidsisalikud olid kõigusoojased või soojaverelised loomad.
Paleotermomeeter aitab mõõta hiidsisalike kehatemperatuuri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
California tehnoloogiainstituudi uurijate kinnitusel põhineb uus meetod nende väljasurnud loomade luudes, hammastes ja munakoortes leiduvate isotoopide uurimisel, kirjutab sciencedaily.com.
«Seda ei saa siiski võrrelda ajas tagasi minemisega ning loomale kraadiklaasi panemisega. Kuid see on sellele üsna lähedal,» selgitas geokeemik John Eiler.
Uurijad keskenduvad hiidsisalike luudes kahele isotoobile – süsinik-13 ja hapnik-18.
«Rasked isotoobid moodustavad klompe, kuid nende klompide tekkimine sõltub temperatuurist. Väga kõrgete temperatuuride juures on vähem klompe. Madalatel temperatuuridel on klompe rohkem,» selgitas Robert Eagle.
Teadlased katsetasid oma meetodit enne elevantide ja haide peal, kui väljasurnud hiidsisalike poole pöördusid.
Nad uurisid ka 12 miljoni aasta vanust ninasarvikute eellase fossiili, kuid ka alligaatorite esivanemate fossiile.
«Kõigepealt tegime ninasarviku eellase puhul umbkaudse kehatemperatuuri kindlaks. Siis võrdlesime seda alligaatori eellase kehatemperatuuriga. Vahe oli umbes kuus kraadi,» selgitas Eiler.
Teadlane jätkas, et hambaemaili abil saab kindlaks teha looma kehatemperatuuri hamba kasvamise ajal. Milline see temperatuur oli aga näiteks kaks aastat hiljem, ei ole kindlaks teha võimalik.
«Meie prioriteediks on hiidsisalikud. Tahame uurida, kas nad olid kõigusoojased või soojaverelised või esines mõlemat varianti,» jätkas Eiler.