/nginx/o/2009/08/11/219884t1he3fe.jpg)
Kui Saturni kuu Titaani külmunud pinnal oleks elu, oleks see võrreldes Maa elusorganismidega kummaline, haisev ja plahvatusohtlik, leidis astrobioloog William Bains.
Elu Titaanil oleks haisev ja plahvatusohtlik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hollywoodile need tulnukad suurt rõõmu ei teeks,» vahendab Tartu ülikooli teadusportaal
Bainsi sõnu.
«Too üks neist meie tähelaevale ja see hakkaks keema ning lahvataks siis leekidesse, suits tapaks kõik läheduses viibijad. Isegi sellise tulnuka hingeõhk lõhnaks uskumatult halvasti. Aga ma usun, et selline elu oleks just huvitav oma erinevuse tõttu. Kas poleks kurb, kui kõige veidramad kosmoses leiduvad organismid oleksid täpselt meie moodi, aga lihtsalt sinised ja sabadega?»
Bainsi uurimistöö toimub Cambridge'i ülikooli ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudi juures. Tema eesmärgiks on välja uurida, kui äärmuslik võiks olla elu moodustav keemia, kirjutas Physorg.
Elu Saturni suurimal kuul Titaanil on üks kõige veidramatest uuritud stsenaariumitest. Titaan on meie Kuust kaks korda suurem ning teda ümbritseb paks külmunud oranžist sudust atmosfäär.
Titaan asub Päikesest kümme korda kaugemal kui Maa, seetõttu on seal väga külm - pinnatemperatuur on umbes -180 kraadi. Vesi on kogu aeg külmunud ning ainukesed saadaolevad vedelikud on vedel metaan ja etaan, mida Cassini-Huygensi missiooni põhjal leidub Titaani pinnal asuvates tiikides ja järvedes.
«Elu vajab vedelikku: isegi Maa kõige kuivemates kohtades kasvavad kõrbetaimed vajavad oma ainevahetuse toimimiseks vett. Seega peaks Titaanil elavate organismide veri põhinema metaanil, mitte veel. See tähendab, et kogu keemia oleks radikaalselt erinev. Molekulid peaksid koosnema rohkematest elementidest kui meie kasutame, kuid olema väiksemad. Samuti oleks elu keemiliselt palju reaktiivsem,» selgitas Bains.
Kemikaalide lahustuvus vedelas metaanis on väga piiratud ning sõltub tugevalt molekulaarmassist. Väheste eranditega on molekulid, mis sisaldavad rohkem kui kuute rasket (ehk mitte vesiniku) aatomit, metaanis lahustumatud. Seega peaks vedela metaaniga töötav ainevahetus koosnema väiksematest molekulidest kui maine biokeemia, mis koosneb tavaliselt umbes kümne raske aatomi suurustest kogumitest.
Sellise väikese aatomite arvuga on võimalik ehitada vaid umbes 3400 erinevat molekuli, kui kasutatavate aatomite valik on piiratud nii, nagu Maal, kus eluks kasutatakse vaid süsinikku, lämmastikku, hapnikku, väävlit ja fosforit.
Bains selgitas: «Maine elu kasutab umbes 700 molekuli, kuid õige 700 leidmiseks peab olema võimalus toota kümmet miljonit või enamat erinevat molekuli. Küsimus ei ole selles, kui palju molekule kokku võimalik moodustada on, vaid selles, kas on võimalik leida komplekt, millest moodustuks ainevahetus. See on nagu otsida saematerjali hulgast juppe, millest ehitada laud. Teoorias on vaja ainult viite juppi. Saematerjali võib olla väga suurtes kogustes, kuid seal hulgas ei pruugi sellest hoolimata leiduda õiget viite juppi. Seetõttu on vaja võimalust moodustada palju rohkem molekule, kui tegelikult vaja läheb. Titaani kuueaatomilised kemikaalid peaksid seega sisaldama palju erinevaid sidemetüüpe ja ilmselt ka rohkem elemente, muu hulgas väävel ja fosfor palju mitmekesisemates ja meie tingimustes ebastabiilsemates vormides, samuti teisi elemente, nagu näiteks räni.»
Kuna päikesevalguse intensiivsus on Titaanil palju väiksem kui meil, on energiapuudus veel üks Titaanil arenevat elu piirav tingimus. «Kiiremad liigutused või kasvamine vajab palju energiat, seega oleksid teoreetiliselt võimalikud aeglaselt kasvavad samblikulaadsed organismid, kuid dinosaurused on suhteliselt välistatud,» ütles Bains.