Briti ja Norra teadlaste sõnul ei ole polaarjoone taga elavatel põhjapõtradel sisemist ehk tsirkadiaankella, mis mõjutab une-magamise tsükleid ning metabolismi.
Põhjapõtradel ei ole sisemist kella
Sisemise kella puudumine aitab põhjapõtradel paremini taluda polaarpäeva ja –ööd, kirjutab BBC.
Polaarpäev on ajavahemik, millal Päike püsib ööpäev ringi horisondist kõrgemal. Polaaröö ajal on Päike aga ööpäevaselt horisondist madalamal
Polaarpäev ja -öö esinevad polaaraladel.
Sisemist kehakella mõjutavad nii hormoonid kui ka päevavalgus. Inimeste puhul saab sisemise kella muutusi jälgida näiteks ühest ajavööndist teise reisimisel.
«Põhjapõtradel puudub bioloogilisi rütme mõjutav sisemine kell. Selle puudumine aitab neil loomadel karmis ja ekstreemses keskkonnas paremini hakkama saada,» selgitas uuringus osalenud teadlane Andrew Loudon.
Briti ja Norra teadlased uurisid Põhja-Norras polaarjoone taga elavaid põhjapõtru. Suveperioodil ei looju seal Päike 15 nädala jooksul ning talvel ei näe seal päikest kaheksa nädalat.
Teadlased uurisid kui palju oli põhjapõtrade veres une-magamise tsükleid mõjutavat melatoniini.
Leiti, et neil loomadel ei olnud sisemist rütmi, mis vajadusel melatoniini verre saatis. Selle hormooni taset mõjutas ainult väline valguse ja pimeduse tsükkel.
«Evolutsiooni käigus kujunes nii, et põhjapõtradel lülitus rakutasandi kell välja ja selle tõttu neil seda ei olegi. Sisemine kell on efektiivne keskkonnas, kus päeva ja öö vaheldumine on terve aasta vältel enam-vähem samasugune,» lisas Loudon.
Organismi sisemine kell reageerib keskkonnatingimustele. Kuid kui keskkonnas on sisemisest tsüklist erinev tsükkel, siis on kasulikum jälgida keskkonnatsüklit, mitte oma sisemist tsüklit.
«See kehtib nii polaaralade kui ka meresügavustes elavate loomade kohta,» selgitas uurija.