Mesilased suudavad eristada inimeste nägusid

Mesilane Foto: Press Association Images/ Scanpix

Oma igapäevaelus pole mesilastel vaja inimeste nägusid ära tunda. Teadlased näitasid aga, et mesilasi on võimalik treenida nägusid eristama.

Austraalia Monashi ülikooli teadlane Adrian Dyer treenis 2005. aastal tehtud katses mesilasi seostama inimeste näopilte maiustustega, vahendab Tartu Ülikooli teadusportaal

Novaator

.

Prantsusmaa Toulouse'i ülikooli teadlane Martin Giurfa kahtlustas aga, et mesilased ei õppinud tegelikult nägusid eristama, kirjutas Science Daily.

«Kuna inimese foto peale maandunud mesilane sai auhinnaks tilga siirupit, pidasid nad pilte ilmselt kummalise kujuga lilledeks. Oluline küsimus on, millist strateegiat nad nägude eristamiseks kasutavad,» selgitas Giurfa.

Et aru saada, kas mesilased ka tõepoolest nägudest aru saavad, võttis Giurfa Dyeriga ühendust ning tegi ettepaneku koos viia läbi rida katseid, mis süstemaatiliselt kontrolliksid, milliste tunnuste põhjal mesilased nägusid eristavad.

Uurimistöö tulemused, mis näitasid, et mesilased suudavad tõepoolest aru saada inimese näo olulisemate osade paigutusest, avaldati ajakirjas Journal of Experimental Biology.

Kõigepealt uurisid teadlased, kas mesilased suudavad eristada lihtsaid näosarnaseid kujutisi. Piltidel olnud näod koosnesid vaid kahest täpist silmade asemel, ühest vertikaalsest joonest ninaks ja horisontaalsest suujoonest.

Ühel pildil olid need kujundid kokku surutud ja teisel laiali laotatud. Ühele pildile maandumise eest premeeriti mesilasi siirupitilgaga. Seejärel võeti siirup ära ja vaadati, kas mesilane maandub ikkagi õigele näole. Maandus küll.

Seega leiti, et mesilased suudavad eristada näosarnaseid mustreid, kuid kas nad oskaksid ka nägusid liigitada? Kas mesilasi on võimalik treenida eristama näosarnaseid mustreid nägudega mittesarnanevatest mustritest? Kas mesilased oskaksid pildi, mida nad varem näinud ei ole, ühte neist kategooriatest paigutada?

Nendele küsimustele vastamiseks treenisid teadlased mesilasi viie paari erinevate piltidega, kus üks pilt paarist oli alati nägu ja teine täppidest ja joontest muster. Mesilased said alati siirupit, kui maandusid näole, mustrile maandudes ei saanud nad midagi. Kui mesilased olid selgeks saanud, et näopildi pealt saab suhkrut, näidati neile täiesti uut pildipaari, et näha, kas mesilased suudavad välja valida näopildi.

Selgus, et suudavad küll. Mesilased õppisid näopilti eristama mitte sellepärast, et teada, mida nägu endast kujutab, vaid sellepärast, et õppida selgeks nägu moodustavate objektide omavaheline asetus ja korrapära.

Kas mesilased tuleksid toime ka keerulisemate näopiltidega? Sellele küsimusele vastamiseks paigutasid teadlased joontest ja täppidest koosnevad näod tõelise inimnäoga fotode peale.

Kas mesilased suudavad õppida selgeks objektide paigutuse taustal ning tunda ära samu mustreid ka siis, kui taustafoto eemaldatakse? Selgus, et suudavad küll, ning kui teadlased vahetasid päris nägudest tehtud fotodel ära nina, suu ja silmade asukohad, ei suutnud mesilased neis enam nägusid ära tunda ja suhtusid neisse kui juhuslikesse mustritesse.

Seega suudavad mesilased ilmselt ära tunda näosarnaseid mustreid, kuid see ei tähenda otseselt, et nad teeksid erinevatel inimestel näo järgi vahet. Nad õpivad selgeks nägusid moodustavate objektide suhtelise paigutuse ning võivad seda strateegiat rakendada keskkonnas kohatud uute objektide peal.

Teadlaste sõnul on hämmastav, et imepisikese ajuga putukad tulevad toime nii keeruka kujutiste analüüsiga, kui meil on samale ülesandele pühendatud mitmed erinevad ajupiirkonnad. Giurfa arvas, et kui tahetakse luua automaatseid nägude eristamise süsteeme, võiks mesilastelt selle juures olla palju õppida.