Rein Rõõm: globaalne soojenemine, globaalne vandenõu?

Foto: Corbis/Scanpix

Vandenõuteooriad on tüüpilised teadusvälised «tõestused», mida ei saa eriti tõsiselt võtta – just sedalaadi vandenõuteooriaid kujutavad endast ka kliimasoojenemise eitajate argumendid, kirjutab keskkonnafüüsik Rein Rõõm.

Postimehes on Kopenhaageni kliimakonverentsist ajendatult ilmunud mõned arvamused, milles vaidlustatakse inimtegevuse mõju kliima soojenemisele. Tegu on mõneti vana vaidlusega, mis aktiveerub alati, kui kliimaküsimus ka poliitiliselt kuumeneb.

Vaidlustatava küsimusena nähakse probleemi peamiselt selles, kas inimtegevuse tagajärjel õhku paisatud «kasvuhoonegaasid» – süsihappegaas CO2, vähemal määral ka metaan, lämmastikdioksüüd ja teised – on põhjustanud jälgitava soojenemise või mitte. Vähem vaidlustatakse kliimasoojenemist ennast, kuigi leidub ka kriitikuid, kes kogu globaalse soojenemise kahtluse alla seavad.

Kliimasoojenemine ja inimese roll on selles täiesti akadeemiline teaduslik probleem, mille uurimine ja lahendamine kuulub erialateadlaste kompetentsi.

Teaduslikult ongi kliimasoojenemisega seotud küsimuste ring päris korralikult läbi uuritud ja leidnud kajastamist ÜRO juures tegutseva valitsustevahelise kliimamuutuste komisjoni (IPCC) raportites. Viimane selline ilmus 2007.

Sealt küll ei järeldu erilist võimalust kliimasoojenemist vältida ja inimsugu kliima untsukeeramise patust puhtaks pesta. Olulise dimensiooni kliimaprobleemile lisavad sotsiaalmajanduslikud järelmid.

Sõltuvalt sellest, kas jälgitav soojenemine on inimtekkeline või mitte, saab otsustada, kas saastegaaside emissiooniga võitlemine ja selle piiramine on mõttekas tegevus või on sellesuunalised pingutused kõik üks tühi töö.

Et keerame CO2 kraanid kinni küll, aga soojenemine jätkub. Siin ei ole tegu enam teadusliku, vaid väga majandusliku küsimusega, mille see- või teistsugune lahendamine hakkab meie kõigi rahakoti pihta käima.

Sel põhjusel on probleemikäsitlus lakanud ajakirjanduses ammu olemast teaduspõhine ja saanud (geo)poliitilise lobby objektiks. Nii et kui akadeemik Anto Raukas väidab veendunult, et inimtegevus ei mõjuta kliimat kohe mitte üldse, siis kuulen rääkimas mitte teadlast, vaid pigem majaomanikku.

Ja kui Priit Pullerits võtab kliimasoojenemise küsimuses selgelt ühele poole kallutatud intervjuusid, milles usutletavad väidavad, et inimene ei ole süüdi kliima soojenemises, siis tekib mul samuti kõige esmalt küsimus: kelle huvides ta avalikku arvamust kujundab?

Kliimasoojenemise poliitiliste vastuargumentidena on välja töötatud ja prooviks kasutusse lastud mitmesuguseid vandenõuteooriaid, alustades sellest, et tegemist on arengumaade sobinguga arenenud tööstusriikide vastu ÜRO egiidi all, eesmärgiks ressursside pumpamine tööstusriikidelt arengumaadele nii otsese tasuta abina kui ka saastemaksudega kauplemise teel.

Juhin siinkohal tähelepanu asjaolule, et sellises kontekstis on ka Eesti, kes loodab lähiaastatel kasu lõigata saastemaksudega kauplemisest, kaudselt või otseselt üks osaline selles vandenõus.

Teostuvat see vandenõu sel teel, et ostetakse ära IPCC eksperdid. (Kes ostavad? Arengumaade poliitikud? ÜRO ametnikud?) Teine variant on, et IPCC raportite taga on paar-kolm fanaatilist friiki, kes tahavad, et kliimamuutus oleks igal juhul inimtekkeline.

Mehhanism ise toimivat sel teel, et äraostetud teadlased (või friigid) manipuleerivad kogu ülejäänud erialase teadlaskonnaga. On selline «sõbralik, kuid lihtsameelne» rahvusvaheline kliimateadlaste kooslus, arvult paari-kolme tuhande ringis üle maailma, kellega on imelihtne manipuleerida.

(Täpsema kliimateadlaste arvu võib saada IPCC raportites refereeritud autoreid kokku lugedes. Lihtne proportsionaalsusel põhinev arvutus annaks iga eesti klimatoloogi kohta 6000 «muulasest» klimatoloogi, aga see oleks selgelt ülepakkumine. Eestiski on klimatolooge vähemalt kümmekond, mis annaks üle ilma kokku 60 000 kliimateadlast.)

Peamiselt toimuvat manipuleerimine positsioonide hõivamisega erialaajakirjade toimetustes ja erialase eelretsenseerimise (inglastel on spetsiaal­ne termin peer-review – terane eelsilmitsemine) mehhanismi rakendades. Teisitimõtlejate tööd lükatakse tagasi, kusjuures sageli ilma retsenseerimata, avaldamisest rääkimatagi.

Olgu kohe öeldud, et «arenenud tööstusriikide» valitsused vandenõuteooriaid ei rakenda (kuigi see oleks ju neile väga kasulik) ega sea IPCC teadusraporteid erilise kahtluse alla. USA, Hiina, India ja Brasiilia keeldumine Kopenhaagenis järjekordse saastegaaside emissioone piirava kokkuleppega ühinemast tuleneb pragmaatilistest kaalutlustest, mida nad nii väga varjama ei vaevugi.

Nimetatud riigid on kõrvuti Euroopa Liidu ja Jaapaniga  kõige suuremd saastajad, kes kõik peaksid arvestama kasvuhoonegaaside piiramisest tuleneva tohutu lisasurvega majandusele.

Vandenõuteooriad on tüüpilised teadusvälised «tõestused», mida ei saa eriti tõsiselt võtta. Kahjuks on kliimasoojenemise eitajate argumendid enamasti just seda laadi vandenõuteooriad.

Aga teaduslikud tõestused, kuidas on lood nendega? Nagu juba öeldud, IPCC aruannetes on asi kui mitte just piisavalt, siis vähemalt rahuldavalt läbi nämmutatud. IPCC raport rajaneb tuhandete keskkonnateadlaste pikaajalisel ja põhjalikul uurimistööl. Loodusteaduse haru, mis pretendeerib kliimamuutuste adekvaatsele analüüsile, on füüsikaline klimatoloogia.

Aluseks on eksperimentaal-vaatluslik materjal, ja mitte ainult meteoroloogiline, vaid ka geoloogiline, okeanoloogiline, astronoomiline, glatsioloogiline, sedimentoloogiline jne – pole loodusteadust, mis ei panustaks kliimauuringutesse oma eksperimentaalsete ja vaatluslike andmebaasidega. Nii et suvalisusest on asi igatahes väga kaugel ja IPCC prognoosid peaksid olema usaldusväärsed ja paikapidavad.

On lihtne näha, et äsjaöeldu on ju samamoodi heauskne teadusväline konstateering. Mis mingil juhul ei saa pretendeerida ja ei pretendeerigi teaduslikule tõestusele kliimasoojenemise asjus.

Ma vastandan teadlikult ja nimme kliimaspetsialistide domineeriva enamiku («realistid», kui asi puudutab lähenevat kliimakatastroofi) ja väikearvulise «skeptikute» seltskonna, kes teab ilma kõhkluseta, et «Meie [inimkonna] süül kliima küll ei soojene!» (vt PM Arter, 7.11.2009).

Selles asi ongi, et teaduslike hüpoteeside esitamine, nende tõestus ja kaitsmine ei mahu päris hästi ajaleheformaati. Selleks on olemas teadusajakirjad ja normaalne teadusliku tõe väljaselgitamise protsess eelretsenseeritud teadusartiklite publitseerimise näol.

On juba poliitikute asi koostada usaldusväärne meeskond spetsialistidest, kelle ekspertiisi ja arvamust kliimaküsimuses võib usaldada. ÜRO-l on selliseks meeskonnaks IPCC.

Tavakodanikul on sama valik. Ta kas peab uskuma IPCC prognoose või võtma ette iseseisva ekspertiisi. Kriitiline analüüs ei tee kunagi paha. Ainult et enamikul meist pole selleks aega.

Sestap usume heameelega, mida spetsialistid asja kohta ütlevad. Ja siin peitubki potentsiaalne oht: keda uskuda ja keda aluseks võtta, kui mõjukas ajalehes ilmub ainult inimtegevuse mõju kliimale eitavaid arvamusi? Ent mingi minimaalnegi vastukriitika on siiski hädavajalik, muidu on siinkirjutajal enesel oht saada külge teadusväliste argumentidega manipuleerija maine.

Anto Raukas väidab mitmetes oma ajaleheesinemistes ja intervjuudes, et kliima soojenemine ei sõltu inimtegurist kohe üldse. Postimehe Arteri lühikommentaaris ta ütleb: «Maa kliima sõltub astronoomilistest ja geoloogilistest teguritest. Inimmõju kliima muutumisele on tühine.»

On sümptomaatiline, et atmosfääri keemiline koosseis on tal jäetud oluliste kliimamõjurite nimistust välja. Geoloogiline tegur – lahtiseletatult mandrite paiknemine ja aluspinnareljeef mäestikega – on mõistagi esmatähtis. Aga see faktor on sama hästi kui muutmatuna püsinud miljoneid aastaid ja püsib muutumatuna veel küllaltki pikas tulevikus.

Astronoomiline tegur on solaarkonstant (Päikeselt Maale saabuv kiirgusenergia võimsus ruutmeetri kohta), mille jälgitavat suurust on vähemalt viimase paari miljoni aasta jooksul reguleerinud Maa orbiidiparameetrite perioodilised fluktuatsioonid, tuntud Milankovitchi tsüklitena.

Sealjuures on tsüklite seis praegu niisugune, et 6–7 aastatuhande eest oli Maa kliima kõige soojem pärast viimast jääaega, sest saati on toimunud ning praegugi peaks toimuma suhteliselt ühtlane ja aeglane jahtumine kiirusega 0,5°C aastatuhande kohta, nii et kusagil 20 000 – 30 000 aasta jooksul peaks Maa sujuvalt suubuma uude jääaega.

Aga vaat ei suubu. Toimub hoopis midagi ennenähtamatut ja arutut: kliima praegu hoopis soojeneb, ja seda 20 korda kiiremini n-ö normaalse, tsüklijärgse jahtumisetempoga võrreldes.

Et kliima iseenesest ei fluktueeru (niisama ei juhtu siin ilmas üldse midagi, isegi neitsi Maarja ei jäänud rasedaks «niisama»), siis peab kõrvuti astronoomilise teguriga (geoloogilisest ei ole mõtet siinkohal rääkida ) olema veel mingi tegur, ca 20 korda efektiivsem (mõjusam), kui astronoomiline tegur ongi.

Ainukese arvestatava mõjurina tuleb kõne alla kasvuhoonegaaside hulga suurenemine inimtegevuse tagajärjel. Eriti CO2 on selline paha gaas, et ükskord atmosfääri paisatuna jääb ta sinna pea piiramatuks ajaks.

Süsinikuringes puuduvad efektiivsed tagasisidemehhanismid, mis liigse CO2 atmosfäärist taas eemaldaks. Ja tagajärjeks on globaalsoojenemine. Et see nii on, näitavad juba suhteliselt lihtsad kiirguslevi teoorial rajanevad soojusbilansi arvutused. Nii et inimtekkelisel CO2-l on kliimasoojenemisega asja ikka küll.

Arno Arrak (intervjuu PM Arteris 7.11.2009) esitab algatuseks ebatäpseid fakte (soojenemine olevat alanud alles 1977 jne) ja toob põhiargumendiks satelliitidelt jälgitava kiirgusbilansi, mis ei näita erilisi soojenemismärke.

Arraku arutluskäik on niisugune: kuna Maa infrapunane irdkiirgus näitab statistiliselt pigem jahtumise kui soojenemise tendentsi, siis ei saa ka maapealsetest mõõtmistest (mida, muuseas, teevad 10 000 meteoroloogiajaama üle maailma iga kolme tunni tagant ja nii juba vähemalt 60 aastat järjepanu) nähtuvat kliimasoojenemist tõena võtta. Sama reha otsa näib olevat astunud ka Olavi Kärner (PM, 21.12.2009).

Tegelikult on siin vastavuses kiirguslevi teooria põhitõdedega kõik korras ja just nii peabki atmosfäär käituma. Süsihappegaas on klimaatilise tasakaalu seisukohast oluline ääretingimus, palju mõjusam kui Raukase nimetatud astronoomiline tegur. Tema kontsentratsiooni tõus atmosfääris suurendab oluliselt atmosfääri optilist paksust infrapunapiirkonnas.

Optiline paksus on mugav ja kujundlik parameeter kiirgusbilansi analüüsil. Kui atmosfääri võib vaadelda kasukana Maa seljas, mis takistab soojuse (soojuskiirguse) irdumist ilmaruumi, siis optiline paksus on selle kasuka paksus.

Mida suurem on infrapunane optiline paksus, seda soojem on aluspind, ookeanid ja maalähedane õhk.

Teine oluline järeldus kiirguslevi teooriast on, et mida suurem on optiline paksus, seda kiiremini kahaneb temperatuur kõrgusega. Ja siit omakorda järeldub kolmas oluline tõde: optilise paksuse kasvades muutub Maa soojuslik irdkiirgus jahedamaks, s.o ilmaruumi lahkuva kiirguse spektraalmaksimum nihkub järjest pikemate ja «punasemate» lainepikkuste poole.

Niisiis, optilise paksuse kasvades aluspinnal läheb soojemaks, atmosfääri ülakihid aga jahtuvad täielikus kooskõlas vaatlusandemetega. Arvutused näitavad ka, et süsihappegaasi kontsentratsiooni jälgitav tõus on atmosfääri infrapunase optilise paksuse kasvu põhiline allikas.

Õnneks on atmosfäär kasukana väga «auklik» ja laseb soojuskiirgust läbi nii mis mühiseb isegi süsihappegaasiga «lappimisele» vaatamata. Kui seda poleks, oleks elu planeedil Maa tõenäoliselt võimatu. Atmosfääri keskmine IP optiline paksus on umbes 0,8. Piisaks optilise paksuse suurenemisest kaheni, et temperatuur ekvaatoril tõuseks üle 100°C ja ookeanid hakkaksid keema.

Õpetlikuks näiteks on siin sõsarplaneet Veenus. Tema atmosfääri IP optiline paksus on ligilähedaselt 10. Seetõttu on Veenuse aluspinnatemperatuur 460°C (üle 700 Kelvini kraadi), irdkiirguse temperatuur on aga vaid – 56°C, mis on isegi madalam Maa irdkiirguse temperatuurist (–16°C). Toodud arvud näitavad, kui suur on tegelikult kasvuhoonegaaside roll kliimafaktorina.

Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside mõju eitamisest globaal­sele soojenemisele üksi ei piisa inimkonna puhtakspesemiseks globaalsoojenemise süüst. Lisaks on tarvis leida ja välja pakkuda alternatiivne kliimafaktor, kliimat kujundav ääretingimus, mis oleks sama mõjus ja tooks kaasa sama kiire kliimasoojenemise, nagu seda põhjustab kasvuhooneefekt.

Arvestades probleemi olulisust inimkonnale (mõelge, kui palju miljardeid dollareid ja eurosid õnnestuks kokku hoida!) võib arvata, et alternatiivse(te) kliimateguri(te) avastajaid ootaks kindlasti Nobeli preemia.