/nginx/o/2010/01/28/303137t1h601b.jpg)
Kolm suve tagasi söötsid Tartu Ülikooli teadlased Tartumaa põldudel röövputukatele lehetäisid ja pressisid mulda tühje õllepurke ning nüüd on kaheksas Euroopa riigis tehtud samalaadsete eksperimentide tulemused kokku võetud ning selgub, et kahjurputukate ja seenhaiguste tõrje mõjutab negatiivselt põllumaade kogu elurikkust.
Seda hoolimata asjaolust, et 1990. aastatest on Euroopa Liit püüdnud piirata taimekaitsemürkide kasutust põllumaadel, kirjutab
.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi töörühm taimeökoloogia vanemteadur Jaan Liira juhtimisel vaatles olukorda Tartumaa taliviljapõldudel. Täpselt sama metoodika järgi tehti uuringuid Rootsi, Poola; Holland, Prantsusmaa, Hispaania, Iirimaa ja Saksamaal nii ida- kui ka lääneosa viljapõldudel.
Uuringutest selgus, et kui viljapõllu saagikus tõusis kaks korda, siis negatiivse mõjuna kaasnes sellega poolte taimeliikide ning kolmandiku jooksiklaste ja linnuliikide hävimine põldudelt.
«Seetõttu väheneb ka põllu ökosüsteemi biokontrollivõime,» ütles Jaan Liira. Viimast mõõdeti spetsiaalse oranži värvi lehetäide tõu katselise ettesöötmisega põldudel elavatele röövputukatele.
Intensiivsema maakasutusega koos on vaesemaks muutunud ka maastikupilt, hävinud on looduslikud rohumaad ja puisniidud. Suurtel aladel kasvatatakse vaid ühesuguseid põllukultuure.
Analüüsil selgus, et põllumajanduslike mürkide kasutamine oli üheks peamiseks tunnuseks, mis ennustas liikide kadumist. Mida mahedam või ökoloogilisem oli maakasutus, seda rohkem taimeliike ja putukaid võis leida. Samas ei kehtinud see seos lindude puhul.
Liira sõnul seletub see asjaoluga, et palju linde, imetajaid, liblikaid ja mesilasi tegutseb palju suuremas ruumiskaalas, kui seda on üks põld või talu.
See tähendab, et ühe maamehe püüdlus aidata kaasa elurikkuse taastumisele võib luhtuda naabermaadel traditsiooniliste intensiivsemate maakasutusmeetodite rakendamise tõttu.