Paleontoloogid avastasid «rebasekarva» hiidsisalikud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Copy
Sinosauropteryx´i rekonstruktsioon
Sinosauropteryx´i rekonstruktsioon Foto: SCANPIX

Paleontoloogid avastasid, et 125 miljonit aasta tagasi elanud Sinosauropteryx`id olid «rebasekarva».

Neid suure koera suurusi lihasööjaid hiidsisalikke katsid oranžikas karvkate ja punakaskollased suled, kirjutab Sciencedaily.com.

Teadlased tegid karva värvuse kohta avastuse, kui uurisid nende hiidsisalike kivistunud jäänuseid ja sulgi.

Uurijate sõnul on see esimene kord, mil hiidsisalike karvkatte värvus saadi kindlaks määrata.

Kuigi fossiilid näitavad luude, hammaste ja isegi naha kuju, ei ole varem leitud viiteid karva või sulgede värvile.

Briti, Iiri ja Hiina teadlased uurisid Ida-Hiinast leitud Sinosauropteryx`i fossiliseerunud sulgede ja karvade mikroskoopilist struktuuri. Elektronmikroskoobiga tehtud uuring paljastas pigmentrakud, mis annavad karvadele ja sulgedele värvuse. Osa neist rakkudest annab karvadele ja sulgedele kas musta või halli tooni, teised aga oranži või pruuni tooni.

Enamik pigmenti andvatest rakkudest hävinevad. Leitud rakud on aga nii suured, et need ei hävinenud ka fossiliseerudes.

Uuring näitas, et nende loomade saba oli valge-oranžitriibuline.

Bristoli ülikooli teadlase Mike Bentoni kinnitusel oli «rebasekarva» hiidsisaliku sulgede ja karvade ehitus selline, et alumine osa oli halli- ja valgetriibuline ja ülemine oranži-pruuni tooni.

Bentoni sõnul lahendati uuringuga ka vana küsimus – miks olid hiidsisalikel suled.

«Kas hiidsisalike suled olid vajalikud lendamiseks, sooja andmiseks või peibutusasjad? Teame, et suled tekkisid enne lennukõlbulikke tiibu, niisiis ainus võimalus on, et need olid peibutamiseks. Edasises evolutsioonis hakkasid suled suuremat rolli mängima soojahoidmises ja lendamises,» sõnas teadlane.

Sinosauropteryx oli umbes üks meeter kõrge, ta käis kahel jalal ning esijäsemed olid lühikesed. Joostes kasutas ta oma pikka saba tasakaalu hoidmiseks.

Tagasi üles