Huntkoerad pole ajaloos eriskummaline nähtus

Saarloosi huntkoer. Vikipeedia: «Saarloosi huntkoer on sõnakuulelik koer, peremehele ustav ja kergesti koolitatav. Iseloomult on huntkoer pisut metsik, kuid see-eest iseseisev.» Foto: Wikipedia.org

Möödunud talvel Läänemaal kütitud huntkoertes pole ajaloolises perspektiivis midagi väga haruldast, lisaks looduslikule paaritumisele on inimene ise tihti tehisoludes hunte ja mitmeid koeratõuge paaritanud.

Läänemaal Taebla jahipiirkonnas Turvalepas kütiti 2008/2009. talvel kaheksa hunti, kellest kuue noore, alla aastase isendi värvus ei olnud hundile tüüpiline: kaks olid helekollased, neli hundi kohta liiga tumedad. Samas karjast kütitud kaks vanemat looma nägid aga välja selgelt hundi moodi. Tekkis küsimus, ehk on kuue noorlooma puhul tegu hundi ja koera hübriidide ehk huntkoertega?

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna töörühm tegi loomade lihasproovidest pärit DNA analüüsi abil kindlaks, et tegemist on tõepoolest hundi ja koera ristanditega, kirjutasid ajakirja Eesti Loodus numbris 9/2009 Maris Hindrikson, Peep Männil ja Urmas Saarma.

Inimene hakkas muistsel ajal hunte kodustama ja kasutama väga erisugustel eesmärkidel: küll karja kaitseks teiste huntide ja muude metsloomade eest, küll jahil jäljeajajana, küll lemmikloomana. Et nende nn. koduhuntide, aga ka teiste metsloomade pidamine oli alles üsna hiljuti võrdlemisi laialt levinud, annab tunnistust tõsiasi, et veel 18.-19. sajandi Eesti- ja Liivimaal tuli sedalaadi tegevust reguleerida seaduse jõuga.

Tehes kodustatud huntide seas valikut endale soodsas suunas, «lõi» inimene koera, kes on üks vanimaid koduloomi. Kodustamine algas viimaste uurimistulemuste järgi umbes 15 000 aastat tagasi Kagu-Aasias. On üsna kindel, et sellest ajast peale on hundid ja koerad ka omavahel järglasi andnud ehk hübridiseerunud.

Kui esialgu olid nad üksteisega suhteliselt sarnased ja paaritumiseks erilisi takistusi polnud, siis mida enam inimene koeri oma valikusurvega muutis ja nende vaba liikumist takistas, seda harvemaks jäid ka võimalused huntidega paarituda.

Nüüdseks on aretustegevus kujundanud osa koeratõuge nii välimuselt kui ka käitumiselt hundist sedavõrd erinevaks, et hunti ja koera võiks isegi pidada eri liikideks. Praegu peetakse koera siiski hundi (Canis lupus) alamliigiks (Canis lupus familiaris), sest korralikku ristumisbarjääri pole nende vahel veel välja kujunenud.

Hundid ja koerad on hübridiseerunud läbi aegade nii looduslikult kui ka inimese kaasabil Hübriide ehk huntkoeri mainitakse vanemas kirjanduses ja ka folklooris. Kui Aristoteles kirjutas huntide ja koerte omavahelisest segunemisest Küreenes juba 4. sajandil e.m.a., siis Plinius Vanem tõi esimesel sajandil m.a.j. näiteid, kuidas inimene on ristanud hunte ja koeri sihilikult. Praegusajalgi on looduslik hübridiseerumine mõnel pool võrdlemisi sage, eriti näiteks Põhja-Ameerikas, kus huntkoeri elab mõnede oletuste kohaselt isegi üle kümne tuhande.

Hübriide on kasutatud jahi kõrval ka koerarakendites. Nõnda on talitanud näiteks põhjarahvad, nagu eskimod ja gröönlased. Inimene on hübriide loonud näiteks Rootsis, Saksamaal ja Venemaal, aga ka mujal.

Võiks arvata, et huntidega annavad järglasi eelkõige välimuselt hundisarnased koerad, nagu saksa lambakoer, ida- ja lääne-siberi laikad ning alaska malamuut. Ent tehisoludes on inimene paaritanud hundiga mitmeid koeratõuge, näiteks on hundiga võimelised järglasi andma ka puudel ja spanjel.

Mõned hunti ja koera ristates saadud liinid on ametlikult ka koeratõugudeks tunnistatud. Ühe sellise tõu on aretanud hollandlane Leendert Saarloos, kes möödunud sajandil leidis, et koerad on liiga «inimesestatud» ja üritas saksa lambakoerale hundi «verd» lisades aretada temast veelgi parem teenistuskoer.

Saarloosi huntkoera kõrval on koeratõugude nimekirjas ka tšehhoslovakkia huntkoer, keda peetakse karjakoerana. Tõug aretati viiekümnendatel aastatel toonases Tšehhoslovakkias, ristates samuti hunti ja saksa lambakoera. Mõlemale tõule on omane elav iseloom ja ustavus peremehele.

Siiski on tšehhoslovakkia huntkoer mõnel maal keelatud, näiteks Rootsis. Ka on mõlema tõu puhul mainitud, et algajale koerapidajale ei pruugi need olla kõige sobivamad.

Huntkoerte artikli täisversiooni on võimalik lugeda ajakirja Eesti Loodus numbrist 9/2009 või väljaande kodulehelt.