Usuteadlane: müstikakogemus ja erootiline orgasm pärinevad ühest allikast

Vastne teoloogiadoktor Roland Karo. Foto: Alo Lõhmus

Inimlik võime kogeda müstilis-religioosseid elamusi võrsub samast neuroloogilisest allikast, kus tekivad ka seksuaalsed orgasmid, tõestati sel nädalal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös.

«See on akadeemilise vabaduse triumf Tartu Ülikoolis,» iseloomustas meditsiiniteooria ja -eetika dotsent Andres Soosaar sündmust, mis leidis mardilaupäeva õhtupoolikul aset Tartu Ülikooli nõukogu saalis.

Usuteaduskonna doktorant Roland Karo (36) kaitses seal nimelt oma doktoritööd pealkirjaga «Eros ja müstika. Kas müstilised teadvusseisundid on seksuaalsete reaktsioonide kõrvalproduktid?».

Just selline julge ja traditsioonilistesse raamidesse mittemahtuv teemapüstitus andiski põhjust pühitseda akadeemilise vabaduse võitu.

Nii piiripealse teemaga väitekirja kaitsmisele lubada polnud usuteaduskonna nõukogule kindlasti kerge, uskus Soosaar. «Arstiteaduskonna nõukogu oleks samas seisus, kui seal soovitaks kaitsta tööd teemal «Piibli-ühiskondade tervishoiusüsteemide korraldusest»,» tõi dotsent näiteks.

Karo dissertatsiooni pealkirjas küsimärgi alla seatud väite esitasid 2002. aastal USA psühhiaater Eugene G. d’Aquili ja radioloog Andrew B. Newberg. Nad oletasid, et võime kogeda müstilisi elamusi on kõrvalprodukt, mis tekib närvitalituse tasandil seksuaalse orgasmi kogemise võime kaasnähtusena.

Sama esilekutsumisviis

Karo seadis oma doktoritöö ülesandeks seda väidet neuroteaduslike andmete valguses kontrollida ning kaardistada seksi ja müstika seotuse tagamaid religioosse maailmapildi seisukohast.

Ta tuvastas, et müstilised kogemused ja seksuaalne orgasm pärinevad tõesti samast neuroloogilisest mehhanismist, mida saab lokaliseerida kindlatesse ajupiirkondadesse.

Nii orgasmi kui ka müstilist elamust on võimalik esile kutsuda tsüklilise, rütmiliselt korduva ja iga tsükli vältel intensiivistuva stimulatsiooni kaudu. Kuid ehkki müstika ja orgasm võrsuvad ühest tüvest, ei saa esimest pidada teise kõrvalproduktiks, leidis Karo.

Kaitsmisel tõstatati küsimus, mis võiks olla müstiliste kogemuste evolutsiooniline eesmärk. Miks on evolutsioon üldse lubanud tekkida müstiliste elamuste kogemise võimel, mis on nende funktsioon, uuris Soosaar dissertandilt.

Müstiline või ekstaatiline?

Karo tõdes, et see küsimus on veel lahtine. Pole võimatu, et müstilised kogemused pole midagi muud kui ebaharilikud seksuaalkogemused ehk patoloogiad Freudi mõttes.

Religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar uuris, kas ei olnuks väljendi «müstilised kogemused» asemel töös õigem kasutada hoopis terminit «ekstaatilised kogemused». Sest müstiline kogemus võib olla ka ilmutuslik, millega ei kaasne midagi orgasmilaadset, põhjendas ta.

Pole näiteks teada, et apostel Pauluse pöördumiskogemusele oleks eelnenud mingi tsükliline intensiivne stimulatsioon, arutles professor.

Dissertandile tõttas appi emeriitprofessor Kalle Kasemaa, kes täpsustas, et meieni on jõudnud vaid apostel Pauluse pöördumise tekstiline kirjeldus. Milliseid elamusi Paulus seejuures tegelikult koges, jääb meie eest saladuseks.

«Ent küsiksin lihtsalt uudishimu pärast: kui Neitsi Maarja sai ühte Püha Vaimuga, kas ta koges siis teie arvates orgasmi?» päris Kasemaa.

Dissertant jäi vastuse võlgu. «Neitsi Maarja pole minu juures psühhoanalüüsil käinud,» kostis ta.