/nginx/o/2009/11/09/263601t1h9c84.jpg)
Hiirtel tehtud uuring näitas, et varajases elueas kogetud trauma ja stress mõjutavad geene, tagajärjeks on käitumisprobleemid.
Varajase eluea stress muudab geene
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksamaal Münchenis asuva Max Plancki instituudi teadlased tegid katse, milles lasid noori hiiri elada pikka aega stressirohkes keskkonnas, vahendab BBC väljaannet Nature Neuroscience.
Uurijate sõnul näitas nende uuring, kuidas lapsepõlves kogetud stress võib hilisemas elus probleeme tekitada.
Uuringut juhtinud Christopher Murgatroydi sõnul uuriti hiiri geneetilisel tasandil, tegemaks kindlaks, kas ja kuidas stress mõjub.
«Eraldasime peaaegu vastsündinud noored hiired emast. Tegime seda kümne päeva jooksul kolm korda päevas. See eraldamine tekitas kerget stressi, kuid see ei mõjutanud söögiisu. Pigem mõjutas emotsionaalset poolt, sest nad tundsid end üksikuna,» selgitas teadlane.
Uurijad avastasid, et «hüljatud» hiired tulid vanemaks saades halvemini toime stressirohkete olukordadega. Stressis hiirtel oli ka mälu halvem.
Murgatroydi kinnitusel on nende taga epigeneetilised muutused, mille korral varajase ea rasked kogemused võivad mõnedes geenides muutusi tekitada.
«Stress käivitas stressihormooni vasopresiini tekke taga olevas geenis permanentse muutuse. See programmeerus ümber nii, et selle stressihormooni tase jäi kogu eluks tavapärasest kõrgemaks,» selgitas teadlane.
Liigne vasopressiin on käitumis- ja mäluprobleemide põhjuseks.
Kui noortele hiirtele anti ravimit, mis blokeeris vasopressiini mõju, muutus nende käitumine normaalseks.
Uuring viidi läbi hiirte peal, kuid teadlaste sõnul kehtib sama ka inimeste kohta - lapsepõlvetraumad võivad inimestel depressiooni ja ennasthävitavat käitumist tekitada.