/nginx/o/2009/10/28/257739t1hf45e.jpg)
Kui juba Taani ja Gröönimaa ei suuda kokku leppida, kuidas end kliimamuutuste eest kaitsta, siis pole ülejäänud maailmal suurt lootust – umbes nii kommenteeris Gröönimaa omavalitsusjuht Kuupik Kleist üleilmseid erimeelsusi Kopenhaageni suure ÜRO kliimakonverentsi eel.
Stockholmis Põhjamaade Nõukogu istungjärgu raames toimunud konverentsil esinenud Kleist tõi esile Taani ja Gröönimaa vastuolud, mis illustreerivad väiksemal skaalal ka ülemaailmseid probleeme - Taani on võitluses kliimamuutustega eesrindlik, väikese rahvaarvuga Gröönimaa aga looduslikult ainulaadsetes tingimustes. Ühelt poolt tekitab jää sulamine ja pinnase muutumine seal probleeme, teisalt võib soojem ilm soodustada põllumajandusega tegelemist.
Nii jäigi Kleisti soovina kõlama, et arenenud piirkonnad ei tohiks rangeid majandust piiravaid reegleid seades takistada vähem arenenute edasiminekut. Vaesemad ei peaks kinni maksma rikaste tekitatud saastet.
Kui võtta arvesse ka seda, et Kopenhaagenis peavad omavahel kokku leppima ka näiteks kaua aega maailmas piduri rolli mänginud USA, kus suurem osa poliitikuid kliimasoojenemist ei usu, ja merepinna tõusu tõttu uppumisohus oleva saareriigi Maldiivide esindajad, on selge, et ühistele seisukohtadele jõuda on keeruline.
ÜRO kliimamuutuste töögruppi juhtiv indialane Rajendra Pachauri on kinnitanud, et üks maailma suurimaid kasvavaid majandusi India ei soostu ilmselt kasvuhoonegaase niisama lihtsalt piirama. Arengule ei soovi kammitsaid ka maailma suurimaks saastajaks tõusnud Hiina.
USA senat alles arutab kliimaseadustikku ja selle vastuvõtmist ootav president Barack Obama pole veel otsustanud, kas ta sõidab Taani. Kyoto lepet blokeerinud USA ettepanekutest võib sõltuda aga kogu läbirääkimiste tulevik.
Seepärast pole ka imestada, et siiani raudkindlalt Kopenhaagenist tugevat lepet nõudnud ÜRO peasekretär Ban Ki-moon tunnistas sel nädalal USA ärimeestele, et «pärast Kopenhaagenit ei pruugi me veel kõiges siiski ühel meelel olla».
Optimistide arvates jõutakse Taanis siiski mingisuguselegi kokkuleppele. Euroopa Komisjoni keskkonnadirektoraadi asejuhi Jos Delbeke sõnul saab see ilmselt olema poliitiline lepe.
«Eesmärgid kasvuhoonegaaside vähendamiseks ja rahalised kohustused arenguriikide aitamiseks on ilmselt kaks küsimust, mis lahendatakse, kuid leppe täpne seadusandlik raamistik jääb ilmselt lahtiseks,» ütles Delbeke eile Wall Street Journalile. Ka Kyoto protokolli üksikasjade täpsustamine võttis aastaid. 1997. aastal loodud lepe jõustus alles kaheksa aastat hiljem.
Eesti keskkonnaministeeriumi välisõhu- ja kiirgusohutuse büroo peaspetsialisti Karin Radiko sõnul on Eestil muidugi juba siht silme ees - EL on lubanud vähendada CO2 emissioone 2020. aastaks 20 protsendi võrra, mis võib tõusta 30 protsendini, kui nõusse saadakse ka Washington ja Peking. Radiko sõnul rakendab Eesti hoolimata rahvusvahelise kokkuleppe saavutamisest ELi meetmeid.
EL pole aga jõudnud üksmeelele selles, kui palju abistada kliimamuutustega võitlemisel arengumaid. Majanduskriisi tingimustes ei soovi peamiselt idapoolsed uued liikmesriigid eesotsas Poolaga abiraha maksta.