/nginx/o/2009/10/26/256551t1h1095.jpg)
USA Oklahoma meditsiiniuurimise keskuse teadlaste sõnul avastasid nad antikeha, mis aitab sisemist verejooksu peatada.
Antikeha aitab sisemise verejooksu peatada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uurijate sõnul sõltub raku tervis valgust, mis kannab nime histoon, kirjutab BBC.
Teadlaste kinnitusel uurisid nad sepsise ehk veremürgituse all kannatanud hiiri ja avastasid, et nende veres on tavapärasest rohkem histooni nimelist valku.
Tavapäraselt on valk histoon rakutuumas, olles pakitud ümber DNA ahela. Ta reguleerib DNAd ja annab sellele omase kaksikheeliksi kuju.
Kui aga rakk saab mini õnnetuse või haiguse tagajärjel kannatada, satub histoon vereringesse, kus hakkab veresooni hävitama, tekitades sisemise verejooksu.
Verejooksu tagajärjel saavad koed kannatada ja võib tekkida eluohtlik olukord.
«Kui avastasime, et histoonid on teatud olukorras toksilised, hakkasime kohe otsima, mis aitaks nende tekitatud kahjustusi takistada või parandada,» selgitas rakuteadlane Charles Esmond.
Philadelphias asuva Tempe`i ülikooli uurija Marc Monestier lisas, et selleks on spetsiifiline monoklonaalne antikeha, mis suudab histoone blokeerida.
Teadlastemeeskond testis avastatud antikeha sepsisega hiirtel ja avastas, et see blokeerib histooni poolt tekitatud kahjustused ning aitab paraneda.
Nüüd plaanitakse hakata uurima, kuidas see antikeha primaatidel ja inimestel toimib.
Uurijate kinnitusel on kõikide imetajate histooni ehitus ühesugune, kuna histooni puhul on tegemist raku põhilise ehitusainega.
«Inimorganismis leiduv antikeha peaks hiire organismis oleva samalaadse antikehaga sarnaselt toimima,» lisasid teadlased.
Charles Esmond jätkas, et miljoneid aastaid tagasi ei surnud inimesed ja loomad südameataki või autoõnnetuse tagajärjel, vaid nakkushaigustesse.
«Nende immuunsüsteem läks haigusega võitlemisel viimse piirini. Arvame, et rakutuumas olevad histoonid olid viimased, mis käiku läksid. Selle tagajärjel tekkis niinimetatud doominoefekt, mis mõjutas kogu organismi,» lausus Esmond.