Kliimakatastroof saabub aastal 2060

Foto: Reuters/ScanPix

Meil on vaid kümme aastat aega astuda samme üldise kliimakatastroofi vältimiseks – see võib saabuda juba 2060. aastal.

Viimase saja aastaga on Maa atmosfääri keskmine temperatuur kasvanud 0,74 kraadi võrra Celsiuse järgi. Kui planeedi keskmine temperatuur peaks aga tõusma neli kraadi kõrgemaks, kui see oli tööstuse-eelsel ajastul, saabub kõigi rehkenduste kohaselt kliimakatastroof. Kõnealune neljakraadiline temperatuuritõus võib kõige hullemal juhul teoks saada juba aastaks 2060.

Just niisugusele järeldusele jõudis Suurbritannia energiapoliitikat kujundav ja kliimamuutusega võitlev ministeeriumidevaheline valitsusasutus (Departement of Energy and Climate Change).

Kliimamuutusega võitlemise valitsustevaheline paneel hoiatas juba 2007. aastal sellise perspektiivi eest, kuid nüüd leidsid inglased, et oht võib realiseeruda oodatust juba palju varem. Nimelt kasvab inimkonna eritatava CO2 hulk endiselt kiiresti, samas kui planeedi looduslik võime seda CO2 siduda on hakanud nõrgenema. Viimane nähtus on osaliselt põhjustatud just kliimasoojenemisest endast (ning tõotab selle jätkudes üha süveneda).

Kui planeedi keskmine temperatuur tõuseb neli kraadi, kui see oli tööstuseelsel ajastul, siis ei jagune see tõus kõigi piirkondade vahel sugugi võrdselt, kirjutas ajakiri Nature.

Ookeanide kohal jääb õhk endiselt veidi jahedamaks, kuid paljudes maismaapiirkondades võib temperatuur tõusta isegi 7–10 kraadi võrra. See juhtub Lääne- ja Lõuna-Aafrikas, mis muutuvad tõenäoliselt elamiskõlbmatuks, ja Arktikas, mille jääkilp saab sel juhul lõpliku hoobi.

Nagu öeldud, võib kõik see osutuda tõelisuseks juba 2060. aastaks, teistel hinnangutel 2070. aastateks.

Üleüldise kliimakriisi ärahoidmiseks tuleks maakera keskmise temperatuuri tõusule piir panna vähemalt kahe kraadi taseme juures (0,74-kraadine tõus on juba seljataga).

Sellega on kiire, toimivaid meetmeid tuleks rakendada juba lähema kümne aasta jooksul. Kui üritame nüüd ette kujutada aega, mis kuluks kas või meetmete väljamõtlemisele, nende rakendamise asjusriikidevahelise konsensuse leidmisele ning viimaks nende elluviimisele, näib olukord üsna lootusetu.

Kuid tööstusliku CO2 emissiooni kõrval on endiselt vähe teada planeedi enda süsihappegaasi-tsüklist. Ajakirja Science andmetel on siiski tulnud värsket lisateavet selle kohta, mis jõud võisid põhjustada CO2 osakaalu kasvu atmosfääris e n n e tööstusliku ajastu algust.

Pärast viimase jääaja lõppu 11 000 aastat tagasi langes atmosfääri CO2 sisaldus nelja aastatuhande vältel, jõudes tasemele 260 osakest miljoni õhuosakese kohta. See arv on nii täpselt teada tänu õhumullidele, mis jäid toona jää sisse lõksu Gröönimaal ja Antarktikas. Tänu sellistele «õhuhoiustele» on teadlastel nüüd võimalus õhukoostist peensusteni analüüsida 800 000 aasta ulatuses.

Kuid 7000 aastat tagasi hakkas CO2 kogus Maa õhus uuesti kasvama, jõudes tööstusajastu alguseks tasemele 280 osakest miljoni kohta (sealt edasi 200 aasta vältel kuni tänini spurtis see näitaja 387 osakeseni miljoni kohta).

Ehkki tööstusajastu-eelne kasv oli hilisemaga võrreldes väga väike, murdsid teadlased kaua pead küsimuse üle, mis võis olla selle põhjuseks. Et tuvastada inimese CO2 emiteerimise võimekust juba vanatestamentlikul perioodil, selleks keskendusid teadlased CO2 kindlate isotoopide otsimisele Antarktika jäälõksu talletatud õhuproovides.

Nimelt näivad looduslikud protsessid eelistavad kergemat, süsinik-12 isotoopi. Kui õhus on silmatorkavalt palju raskemat süsinik-13 isotoopi, võib see kõneleda gaasi tehislikust päritolust.

Õhuproovid kinnitasidki, et CO2 gaasi kasv atmosfääris enne tööstusajastut ei olnud inimeste kätetöö, vaid looduslik protsess. Maa kliima ärarikkumiseks pole seega kulunud aastatuhandeid, vaid kõigest paarsada aastat.