/nginx/o/2009/08/07/217989t1h2703.jpg)
Šveitsi Zürichi ülikooli teadlaste sõnul on isastel merihobukestel niinimetatud «lühikese mehe sündroom».
Isastel merihobukestel on «lühikese mehe sündroom»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlased lisasid, et nad on ookeanide bernieecclestone`id ja rodstewartid, kes saavad neist pikemate emastega järglasi, kirjutab The Telegraph.
Teadlased uurisid merihobukeste paaritumisrituaale. Kuna selle liigi puhul hauvad järglasi isased, siis arvati, et emased on paaritumises aktiivsem pool.
Uuring näitas aga, et aktiivsemaks osutusid isased ja nad eelistasid endast märgatavalt suuremaid emaseid.
Teadlaste arvates võib tegemist olla sellega, et pikemate emastega on võimalik saada pikemaid järglasi. Pikematel järglastel on aga suuremad šansid ellu jääda ja ise järglasi toota.
«Merihobukesed lähtuvad järglaste saamisele praktilisusest. Suuremad emased toodavad suuremat marja, selle tõttu võivad järglased suuremad olla ning suurematel järglastel on paremad ellujäämisvõimalused,» selgitas merebioloog Paul Bullimore.
Bullimore lisas, et isased merihobukesed tahavad järglasi saada võimalikult suurte emastega.
«Varem arvati, et emane merihobuke valib isase, kuna isane on see, kelle haudetaskus viljastatud mari areneb. Kuid nüüdne uuring näitas hoopis, et isased valivad emased, kellega on võimalik tugevaid ja suuri järglasi saada,» selgitas merebioloog.
Merihobukesed (Hippocampus) on Vahemeres, Mustas meres ja Atlandi ookeani idaranniku meredes elavad merinõellased. Pikkus kuni 16 sentimeetrit. Ujuvad püstiasendis. Mari areneb isase kõhul haudetaskus.