/nginx/o/2007/12/12/11883t1hf489.jpg)
Tallinna Tehnikaülikooli biorobootika keskus koordineerib viiest Euroopa teadusasutusest koosnevat konsortsiumi, millele hiljuti eraldati 1,8 miljoni euro suurune teadusgrant, et ehitada robotkala.
Tallinna Tehnikaülikool koordineerib ainulaadse robotkala ehitust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks Tallinna Tehnikaülikoolile kuulub konsortsiumisse Riia Tehnikaülikool, Itaalia Tehnoloogiainstituut, Verona Ülikool ja Bathi Ülikool.
Kolmeaastase teadusprojekti raames ehitatakse bioloogiast inspireeritud allveerobot, mis suudab reageerida muutustele veekeskkonnas, nagu näiteks jõevoolus ja lainetuses.
Sellist robotit saab kasutada olukordades, kus tavaliste allveerobotite reageerimis- ja manööverdusvõime on liiga väike madala vee, hoovuste või lainetuse tõttu. Robotit saab tulevikus kasutada näiteks keskkonnauuringutes eluslooduse jälgimiseks.
Projekti teeb eriliseks see, et teadlased proovivad kunstlikult jäljendada kala küljejoont. Küljejoon on kalade kompimismeel, millega kala tajub tema ümber voolavat vett ning selle muutumist.
Robot koos tema uimetäituritega arendatakse välja Tallinna Tehnikaülikoolis ja Riia Tehnikaülikoolis.
Itaalia Tehnoloogiainstituudis töötatakse välja kunstlik kala küljejoon kasutades mikromehaanilisi voolutundlike elemente ning samuti meetodid kala juhtimiseks.
Kala keeruline närvisüsteem, mis suudab tõlgendada küljejoone puutetundlike organite signaale, töötatakse välja Verona Ülikoolis.
Bathi Ülikoolis uuritakse samal ajal vikerforelli käitumist spetsiaalsetes katsebasseinides, et teha kindlaks kuidas kala reageerib muutustele ümbritsevas veekeskkonnas.
Dr William Megill Bathi Ülikoolist kinnitab, et kalade võimet manööverdada ja õiges suunas ujuda on täheldatud isegi väga suurte veevoolukiiruste puhul, näiteks tsunamis.
TTÜ biorobootika keskuse professori Maarja Kruusmaa sõnul aitab projekt paremini mõista päriskalade käitumist ning samal ajal arendada uut tehnoloogiat, mis võib inimestele kasu tuua.
Selline tehnoloogia võimaldaks tulevikus kasutada allveesõidukeid ka olukordades, kus see praeguse tehnoloogiaga on võimatu, näiteks uurida veealust keskkonda rannalähedases madalas vees, demineerimisülesannete täitmiseks, keskkonnareostuse jälgimiseks ja päästetöödel.