/nginx/o/2020/09/03/13320201t1hd734.jpg)
/nginx/o/2013/06/02/1801074t1h3b1a.jpg)
Häälte esinemine peas on sage skisofreenia sümptom, kuid seda esineb mõnel protsendil tervest elanikkonnast.
Eesti teadlane sai jälile hallutsinatsioonide põhjustele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka muidu täiesti terved inimesed kuulevad teinekord oma peas hääli. Neid uurinud eesti psühholoog Kristiina Kompus leidis, et põhjus pole mitte aju kuulmiskeskuses, vaid seda kontrollivates piirkondades.
«Lühiajaliselt või mõnel eluetapil võivad peas hääli kuulda paljud meist,» räägib Bergeni ülikoolis töötav teadlane. «Hindame, et nende hulk, kel on seda elu jooksul esinenud, on neli-viis protsenti rahvastikust.»
Neil inimestel ei ole midagi viga, rõhutab teadlane – nad suudavad peas olevaid hääli kontrollida ja tulevad nendega hästi toime. Seda erinevalt skisofreeniat põdevatest inimestest, kelle puhul muutuvad hääled tihti vastikuks.
«Skisofreeniapatsiente on palju uuritud, aga aru saamiseks, kuidas hallutsinatsioonid toimivad, on nad halb rühm. Haigusega kaasneb palju segavaid faktoreid,» tõdeb Kompus. «Samas mittepsühhootilised häältekuuljad on tänuväärne rühm, kelle puhul tajuelamus on samaväärne, aga hääled ei sega nende elu.»
Info liigub valesti
Hiljuti ajakirjas Frontiers in Human Neuroscience ilmunud artiklis näitab Kompuse osalusel töötanud teadusrühm, et võtmerolli häälte kuulmise puhul mängib ajupiirkond, mille ülesanne on reguleerida oimusagaras asuva kuulmiskeskuse aktiivsust.
«Meil kõigil on kuulmiskeskuses loomulikult lainetav aktiivsus, sest aju ei ole kunagi täiesti vait,» märgib teadlane. «See, mida kuuleme, on loodud meie aju poolt. Lihtsalt vahetevahel on see korrelatsioonis sellega, mis väljaspool toimub.»
Põhjus, miks me aga kogu aeg ei kuule oma peas hääli, peitub teiste ajuosade juhitavates regulatsioonimehhanismides, tänu millele suudab aju selekteerida ja edasi suunata selle, mille on tekitanud väline stimulatsioon ehk kõrva jõudnud tegelik heli.
«Oleme oma eksperimendis näinud, et kuulmishallutsinatsioonidel on seos sellega, kuidas kuulmisinfo töötlemine oimusagaras toimub,» selgitab Kompus. «Häälte kuulmise elamus ise tuleneb oimusagaras toimuvatest protsessidest, aga see, kui hästi suudad oma kuulmiskeskust teiste ajupiirkondade abil reguleerida, ennustab seda, kui hästi sa selle elamusega toime tuled.»
Nii on skisofreeniahaigetel selline laubasagara juhitav regulatsioon nõrk, niisama häälte kuuljatel aga samaväärne kontrollgrupiga, kes oma peas hääli ei kuule. Seetõttu hääled neid ei segagi.
«Ilmselt ongi asja võti selles, et hallutsinatsioonide korral liigub info aju kuulmiskoores valepidi: see ei lähe mitte kõrvadest kuulmiskeskusse, vaid kõnekeskustest tulev vaimne dialoog – aeg-ajalt kujutame ju ikka ette vestlusi – kulgeb liiga elavalt ning jõuab ajus kohta, kus pannakse kokku tajuline pilt,» räägib Kompus.
Kolmkümmend huvilist
Tänu paremale teadmisele, kuidas hallutsinatsioonid tekivad ja kuidas neid kontrolli all hoitakse, võivad tulevikus abi saada need, kelle elu peas kõnelevad hääled segavad.
«Küsimus on muidugi selles, kas püüelda selle poole, et inimesed ei kuuleks enam üldse hääli, või selle poole, et see neid ei häiriks,» mõtiskleb Kompus.
«On üsna võimalik, et kui hallutsinatsioonide põhjus on tõesti info tagurpidi levimine oimusagaras, on sellega üsna raske midagi ette võtta nii, et kõik muu jääks terveks ja funktsioneerivaks,» lisab ta. «Võib-olla peaksime püüdma teha neuropsühholoogilist rehabilitatsiooni, et tähelepanu ja kontrolli mehhanismid suudaksid oimusagaras toimuvat liigset aktiivsust paremini maha suruda.»
Järgmisena soovib Kompus nähtust edasi uurida suurema rühma kuulmishallutsinatsioonidega tervete inimeste peal. Selles töös oli selliseid katsealuseid vaid kaheksa, kelle leidmiseks oli tulnud näha kurja vaeva.
Ent siis tuli appi hea juhus: kevadel pälvis Kompus Norras Meltzeri fondi noore teadlase auhinna, mille järel ajakirjanduses antud intervjuudes kutsus ta üles hääli kuulvaid inimesi endast märku andma.
«Vahetult pärast intervjuu ilmumist täitus minu meiliboks kirjadega 30 inimeselt, kes ütlesid, et tunnevad huvi katsetustes osalemise vastu,» meenutab teadlane.
Häälte kuulmine
• Kuulmishallutsinatsioonid tekivad oimusagaras, kuid muutuvad tajutavaks seetõttu, et kuulmiskeskust reguleerivad ajupiirkonnad on nõrgenenud.
• Teadusartikkel, mille esimene autor on Norras Bergeni ülikooli psühholoogiateaduskonnas töötav eesti teadlane Kristiina Kompus, ilmus ajakirjas Frontiers in Human Neuroscience.
• Lisainfot mittepsühhootiliste kuulmishallutsinatsioonide kohta või oma huvist uuringutes osaleda saab teada anda aadressil: kristiina.kompus@psybp.uib.no.
Allikas: PM