/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2014/03/19/2903428t1h6988.jpg)
Inimkonna ajalugu on tihedalt seotud loomadega – nii toidulaua, töö kui ka kultuuri kaudu. Kuid kodustamine, see mitmetahuline protsess, mil metsloom muutub inimese kaaslaseks, ei juhtu üleöö. Hiljutine uuring toob päevavalgele, kuidas just selline muutus toimus Lõuna-Hiinas umbes 8000 aastat tagasi sigadega.
Dartmouthi ülikooli teadlased uurisid iidsete sigade hambakivi ja leidsid sealt vanu tärkliseosakesi ning isegi parasiidi mune. Need pisikesed leiud jutustavad suure loo: metssead hakkasid elama inimeste läheduses, süües nende küpsetatud toidu jääke, näiteks riisi, jamssi ja tammetõrusid. Prooviti kodustada suuri, tugeva kehaehitusega ja võimsate kihvadega metsloomi. Kuna nad ei pidanud enam metsas ise toitu otsima, kaotasid nad oma metsiku loomuse, muutusid väiksemaks ja vähem agressiivseks.
Veelgi enam, teadlased avastasid hammaste pealt ka piitsussi mune – parasiiti, kes elab tavaliselt inimeste soolestikus. See viitab, et sead sõid ka inimeste väljaheiteid, olles seega tihedalt seotud inimeste elupaikadega.
/nginx/o/2025/06/20/16940123t1h546a.jpg)
Selline kooseksisteerimine ei sündinud juhuslikult. Varased põlluharijad Lõuna-Hiinas, eriti Jingtoushani ja Kuahuqiao piirkondades, lõid keskkonna, kus loomad ja inimesed arenesid koos. Metssigadest said kodusigade esivanemad, kes õppisid inimestega arvestama – ja inimesed omakorda õppisid sigadele looma toetavat elukeskkonda.
«Enamik metssigadest on loomu poolest agressiivsed, kuid mõned on aga leplikumad ja vähem kartlikud — need olid just need, kes inimese lähedusse elama asusid,» selgitab uuringu juhtivautor Jiajing Wang.
«Koos inimesega elamine tähendas neile toidulaua kerget kättesaadavust, nad ei pidanud enam olema nii tugevad ellujääjad,» ütles Wang. Selle tulemusena hakkasid nende kehad muutuma väiksemaks ja ajustki kaotati umbes kolmandik.
/nginx/o/2025/06/20/16940126t1hd73a.jpg)
Varasemalt on arheoloogid sigade kodustamist uurinud peamiselt luude muutusi vaadates, kuid see võib jätta tähelepanuta just kõige varasemad käitumuslikud muutused. «Tõenäoliselt oli esimeseks märgiks hoopis see, et loomad muutusid taltsutavamaks ja hakkasid inimestega paremini läbi saama,» nendib Wang.
Seekord uuriti hoopis 32 iidse sea hambakatule jäänud hambakivi – seda 8000 aasta vanustest leidudest Jangtse alamjooksu iidsetel asulakohtadel Jingtoushanis ja Kuahuqiaos. Märgade pinnaseolude tõttu oli säilinud rohke orgaaniline materjal. Teadlased leidsid katust 240 tärkliseosakest — need pärinesid keedetud riisist, jamsist, tundmatust mugulast, tammetõrudest ja rohttaimedest.
«Nende taimede jälgi leidub samast ajastust ka inimeste eluasemetest, mis kinnitab, et sead sõid sama toitu, mida inimesedki,» sõnas Wang.
See uuring ei ava mitte ainult ühe kodulooma kodustamise lugu, vaid näitab ka, kuidas inimene ja loom võivad üksteise elu kujundada. See on lugu vastastikusest kohandumisest, mille jäljed on alles isegi pärast tuhandeid aastaid – hambakivis, mis räägib rohkem, kui me iial oleks osanud arvata.
Allikas: phys.org