/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/06/15/16926638t1hb741.jpg)
Rooma impeeriumi rahvas armastas magusat – eriti veini, mis maitses nagu päike ise oleks viinamarjadesse jäänud. Aga kas alati oli see, mis amforast voolas, ka ehtne passum ehk siis rosinatest magusvein? Kui aeg maksab, leiab kaupmees sageli viisi, kuidas maitset simuleerida. Ja see millega vein magusaks tehti oli omalajalkindlasti petukaup. Täna on olud muutunud sedavõrd, et omal ajal veine magustanud ainest on saanud tänaseks ise võltsimise objekt.
Enne kunstlike magusainete kasutuselevõttu rahuldasid inimesed oma magusaisu looduslike toodetega, näiteks mee või kuivatatud puuviljadega. Eriti populaarsed olid rosinaveinid, mida valmistati enne kääritamist viinamarjade kuivatamise teel. Ajaloolised allikad kinnitavad, et sellised passumiks kutsutud veinid olid hinnatud Rooma impeeriumis ja keskaegses Euroopas. Kõige tuntum rosinavein tollel perioodil oli maövaasia, mille eri variante toodeti kogu Vahemere piirkonnas. Tänapäeval on rosinaveinide populaarsus langenud, kuigi mõned neist püsivad kõrges hinnas. Tuntuimad on Itaalia appassimento (tähendab sõna-sõnalt «nõrgestamine») veinid, näiteks Amarone.
Kvaliteetsed kaasaegsed rosinaveinid Itaalia Veneto piirkonnast jäetakse kolme kuu jooksul kuivama enne pressimist ja kääritamist – ajamahukas protsess. Sarnaseid valmistusmeetodeid kirjeldavad ka antiikallikad. Rooma põllumajandusest rääkinud kirjanik Columella märkis, et kuivatamine ja käärimine koos võtsid aega vähemalt kuu. Rooma kirjanik Plinius Vanem mainis meetodit, kus viinamarju kuivatati osaliselt veel viinapuul, seejärel kuivatati neid restidel enne pressimist kaheksa päeva hiljem. Viimase kümne aasta jooksul on uuritud, kuidas seda veini valmistati arheoloogilisel leiukohal Knossosel Kreetal. Ehkki Knossos on tuntud varasemate Minose aegsete leidude poolest, oli Kreeta kuulus kogu Rooma impeeriumis oma kvaliteetse magusa rosinaveini poolest. Kõrgekvaliteedilise rosinaveini tootmine nõudis kannatust ja aega, ent Knossose veinitootjad ei pruukinud neid traditsioonilisi meetodeid järgida. Arheoloogilised uurimused Knossose veinivalmistamise kohas ja samuti veinivedu võimaldavate anumate – amforate – leidmine tootmiskohtades viitavad sellele, et Kreetal võidi valmistada passumi võltsitud versiooni, et petta Rooma-aegseid tarbijaid.
Kreeta veinivalmistamise pärand
Veinitootmiskoha jäänused Knossosel heidavad valgust viinamarjade töötlemisele põlvkonna jagu aega enne, kui Rooma vallutas Kreeta. Veelgi huvitavamalt ilmnesid Rooma-aegsetest keraamilistest põletusahjudest väljakaevatud saviesemete kasutusmustrid: kindlas piirkonnas valmistati korduvalt nelja tüüpi esemeid – veini vedamiseks mõeldud amforaid, nende täitmiseks mõeldud aluseid, suuri keraamilisi segamiskausse ja keraamilisi mesitarusid. Kreeta, suurim Kreeka saar, on tootnud veini aastatuhandeid. Arheoloogilised leiud Myrtosest viitavad viinamarjade töötlemisele juba aastal 2170 eKr. Selle strateegiline asukoht Kreeka ja Põhja-Aafrika vahel tegi saarest väärtusliku sihtmärgi ning 67. aastal eKr, pärast kolme aasta pikkust vägivaldset kampaaniat, vallutasid roomlased saare. Vallutuse järel toimusid Kreetal suured majanduslikud muutused. Roomlased rajasid Knossosele koloonia, muutsid halduskorraldust ning suurendasid märkimisväärselt veinitootmist. Maapiirkondade aktiivsus kasvas ning arheoloogid on leidnud hulgaliselt amforaid, mis viitab tohutule veiniekspordile. Roomlased ostsid nii palju Kreetalt pärit veini osalt tänu laevateedele. Teraviljalaevad, mis varustasid Roomat toiduga, peatusid sageli Kreetal teel Aleksandriast Itaaliasse, võimaldades kaupmeestel laadida täiendavat kaupa. Nõudlust toetas ka Kreetalt pärit rosinaveini reputatsioon luksuskaubana, sarnaselt tänapäevaste Itaalia appassimento veinidega. Lisaks maitsele hinnati seda ka ravitoimete tõttu. Rooma arsti Pedanius Dioscoridese viieköitelises teoses Materia Medica kirjeldati, et vein ravis peavalu, ajas välja siseparasiite ja soodustas viljakust. Magusa Kreeta veini ootamatu nõudluse kasv Roomas ja Napoli lahe piirkonnas varajastel keisririigi aastatel võis ajendada veinimeistreid tootmist kiirendama. Plinius Vanem kirjeldas üht kiirendatud rosinaveini valmistusviisi – viinamarjamahla keetmist suurtes anumates. Kuid Knossoselt leitud segamiskaussidel puuduvad keetmise tunnused. See viitab võimalusele, et veini võidi segada meega enne pudelisse panekut. Potipõletusahjudest leitud mesitarud, mille sees olid karedad pinnad meekärgede kinnituseks, viitavad seosele mesinduse ja veinitootmise vahel. Sarnased leiud teistelt Kreeka aladelt toetavad hüpoteesi, et mett ja veini võidi kokku segada enne eksporti. See meetod olnuks tunduvalt kiirem ja odavam kui viinamarjade nädalatepikkune kuivatamine. Kuid kui Kreetal asendati viinamarjade kuivatamine mee lisamisega, siis kas seda võib siiski pidada ehtsaks rosinaveiniks? Ning kas roomlased olid sellest teadlikud? Arvestades tohutut kogust tühje Kreetalt pärit amforaid, mis on leitud Rooma arheoloogilistes paikades, võib arvata, et tolleaegsed tarbijad hindasid pigem veini olemasolu kui selle autentsust.
Allikas: Phys.org