/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/09/16909756t1h3a35.jpg)
Hiina uus süvaveepuurlaev Meng Xiang lasti äsja vette, et heita pilk Maa sisemusse Mohorovičići piirkihti ja avastada selle saladused. Kuid kas tegemist on vaid teadussaavutusega või peitub hiiglasliku puuri taga ka midagi enamat?
Maakoor ja vahevöö on otsekui hiiglaslikud, miljonite aastate jooksul kihistunud raamatud, mille leheküljed peidavad planeedi ajalugu. Neid kahte tohutut kihti eraldab piirkiht, mille avastas 1909. aastal Horvaatia seismoloog Andrija Mohorovičić – sellest ka nimi Moho. Mis see on ja mida see endast täpsemalt kujutab, selle kohta teatakse veel väga vähe, sest keegi pole nii sügavale kunagi puurinud.
Kujutage nüüd ette, et Mohorovičići piirkiht on nagu Maa koore ja vahevöö vaheline «lävepakk», kus kergelt silikaatne koor annab teed palju tihedamatele vahevöö kivimitele. See on otsekui koht, kus kõik muutub, kus tavapärased geoloogilised reeglid hakkavad kergelt painduma planeedi sügavamal sisemuses valitsevate meie jaoks hämaramate reeglite suhtes.
Mis toimub selles salapärases üleminekuvööndis?
Kuni tänaseni on meie teadmised Moho kohta piirdunud peamiselt seismograafi näitude ja vulkaanilise tegevusega pinnale paisatud mineraalide analüüsiga. Kuid Hiina ambitsioon on minna veel kaugemale – tuua pinnale otse sügavustest puuritud proove.
/nginx/o/2025/06/09/16909788t1hcd26.jpg)
Mõte Moho kihini puurida ei ole päris uus. Juba 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses püüdis Ameerika projekt Moho samuti selle piirkihini puurimisega jõuda. See oli otsekui teaduslik rännak Kuule, kus pidi välja töötama täiesti uued tehnoloogiad ja proovide kogumise meetodid.
Moho sügavus varieerub: mandrilise koore all on see 20 kuni 90 kilomeetri sügavusel, ookeani põhja all aga palju madalamal, vaid 5 kuni 10 kilomeetri kaugusel maapinnast. Just sellepärast sihtisidki nii projekt Moho kui ka hiljem Nõukogude Liidu Koola poolsaare süvakaev ookeanipõhja, kus teekond oleks palju lühem.
Paraku lõppesid need esimesed püüded vähese edu ja tohutute kuludega. Projekt Moho suutis puurida vaid 183 meetri sügavuse augu Guadeloupe'i ranniku lähedal mere all. Kui sellele lisada ookeani sügavus – 3600 meetrit –, jääb kogusügavus siiski tagasihoidlikuks. Koola poolsaarel jõuti küll mandrilise maakoore all 12 000 meetrini, kuid ka sellest jäi umbes kolmandik puudu, et jõuda Mohoni piirini.
/nginx/o/2025/06/09/16909790t1h064c.jpg)
Nüüd on aga otsustanud Hiina astuda süvapuurimise otsustavasse mängu.
Meng Xiang – mitte ainult uudishimust puurimine
Hiina süvaveepuurimisprogramm, mille lipulaevaks on Meng Xiang (hiina keeles «unistus»), on ambitsioonikas mitmekümne aasta pikkune ettevõtmine, mis on pühendatud maateadustele, süvamere biosfääri uurimisele, merealuste maavärinate ja sarnaste ohtude jälgimisele ning laamtektoonika, paleo-okeanograafia ja kliimamuutuste jälgimisele. Lisaks teaduslikele eesmärkidele on aga projektil ka olulised majanduslikud ja strateegilised eesmärgid: uute energiaallikate leidmine (näiteks gaasihüdraadid, mida tuntakse ka «põleva jääna»), süvamere kaevandamine ning Hiina positsiooni kindlustamine süvamereuuringute ja sellega seotud tehnoloogiate valdkonnas.
Meng Xiang on Hiina esimene kodumaine ise projekteeritud ja ehitatud süvamere puurimislaev, mis lasti vette 2024. aasta novembris. See hiiglane, mis on 180 meetrit pikk ja 33 meetrit lai, kaalub ligikaudu 42 600 tonni. Laev suudab pardale võtta 180 inimest ja püsib merel ilma varustuseta 120 päeva, kattes kuni 27 780 kilomeetrit.
Puurimisvõimekus on muljetavaldav: see suudab lasta 907 tonni kaaluva puurtoru 11 000 meetri sügavusele merepinnast ja opereerida isegi tormistes tingimustes. Lisaks on laeval spetsiaalne muda taaskasutussüsteem, et vähendada veereostust, ja väidetavalt maailma esimene automatiseeritud laevapõhine südamikuproovide hoiustussüsteem.
Üheksa teaduslaborit pardal – geoloogia, geokeemia, mikrobioloogia, ookeaniteaduse ja puurimistehnoloogia valdkondades – annavad tunnistust projekti teaduslikust haardest.
Ajakirjas Nature avaldatud uudise põhjal plaanib puurimislaev teha sügava augu kas Vaikse või India ookeani alusesse maakoorde.
Väljakutsed ja vastuolud: kas avaneb Pandora laegas?
Puurimine Mohoni ei ole jalutuskäik pargis. Isegi tavalise proovipuurimisega võrreldes on see tohutu väljakutse, justnagu lendamine teisele planeedile.
Surve ja temperatuur sellistes sügavustes on tohutud. Ookeanipõhja all võib surve ulatuda 2000 atmosfäärini ja temperatuur 150 kuni 300 kraadini Celsiuse järgi.
Mandrilise šelfi all on olukord veelgi ekstreemsem: 10 000 atmosfääri ja 500 kuni 700 kraadi Celsiuse järgi.
Sellistes tingimustes muudavad kivimid käitumist, muutudes esmalt rabedaks, seejärel plastiliseks, kuni puur ei lõika enam, vaid peab läbi närima ülikuumast ja tohutu surve all olevast kitisarnasest massist, mis kohati isegi on osaliselt üles sulanud.
See on geoloogidele põnev, kuid pardal olevatele puurimisinsenerile, kes püüavad hoida veel laeva loksuval merel täpselt paigal, on see pigem suur peavalu.
Lisaks teaduslikele ja tehnilistele väljakutsetele on Meng Xiangi projektil ka varjuküljed. Hiina rõhutab rahvusvahelist koostööd, kuid süvamereoperatsioone on varemgi kasutatud salajaste luureoperatsioonide kattevarjuna. Seega on loomulik, et Hiina Moho projekt äratab teatud kahtlusi. Veelgi enam, Hiina agressiivne poliitika Lõuna-Hiina meres, kus on laiendatud oma territoriaalseid nõudmisi, on juba varemgi tekitanud pingeid. New Atlase andmetel suundub puurimislaev just neisse vetesse.
Kui Meng Xiangi teaduslik töö sisaldab salaja ka energiauuringuid vaidlustatud vetes, näiteks Vietnami, Filipiinide, Malaisia või Brunei ümbruses, võib see tulevikus diplomaatidele tööd juurde anda ja põhjustada uusi konflikte.