/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/06/08/16908237t1hd3d9.jpg)
Kui linnul pole tiigikest, leiab ta joogiveekraani – ja teeb selle lahti. Kollatutt-kakaduude leidlikkus Austraalias paneb imestama isegi teadlasi. Joogipunktide kasutamine pole enam juhuslik nutikus, vaid levinud oskus, mida linnud teineteiselt õpivad. Ja see pole sugugi nende ainus linnaeluks kohandatud trikk.
Kollatutt-kakaduu (Cacatua galerita) on märkimisväärselt kiiresti kohanenud linnakeskkonnaga, õppides kasutama oma jalgu ja suuremat kehamassi selleks, et kruttida lahti joogiveepunktide kraane ja pääseda ligi veele. Tegemist on esimese teadaoleva juhtumiga, kus sedalaadi käitumine on levinud suuremas lindude populatsioonis.
Vaata videot:
Ülalolevas videos on näha, kuidas kakaduud rivistuvad Lääne-Sydney pargis ühe joogiveepunkti ette, oodates oma järjekorda, et kraanist vett juua. Kuna need kraanid vajavad pidevat survet, et vesi voolaks, on linnud õppinud mitte üksnes kraani avama, vaid ka säilitama selleks vajalikku survet. Uurijad kirjutasid, et üldiselt kasutasid linnud kraani avamiseks oma jalgu, kus üks (enamasti parem) jalg suruti keeratavale käepidemele (ventiilile) ja teine kas kummist joogitorule või samuti käepidemele. Seejärel kasutas lind oma kehakaalu, et käepidet päripäeva keerata ja hoida seda paigal, ning samal ajal keeras lind pead, et juua voolavat vett. Barbara Klump Max Plancki loomakäitumise instituudist (Max Planck Institute of Animal Behavior) jälgis seda tähelepanuväärset kohandumist isiklikult, mis ajendas teda koos Lääne-Sydney ülikooli, Austraalia riikliku ülikooli ja Viini Ülikooli teadlastega uurima käitumise levikut lähemalt. Tuvastades joogiveepunktid, millel oli kakaduude kasutamisele viitavaid jälgi, paigaldati nende juurde kaamerad, et lindude tegevust salvestada. Kaheksale joogikohta tavapäraselt külastavale kakaduule tehti punased värvipunktid, et hinnata nende käitumismustreid. 44 päeva jooksul registreeriti 525 katset vett saada, millest 41 protsenti lõppes edukalt. Märgistatud lindude edukus oli veidi kõrgem – 52 protsenti. Teadlased märkisid, et kuigi avalike joogiveekraanide disain varieerub kohalike omavalitsuseti, on need üldiselt üsna levinud. Sellest hoolimata ei ole sellist käitumist varem kusagil mujal täheldatud, mis viitab sellele, et tegemist on uue linnakeskkonda kohandatud traditsiooni kujunemisega. Üks kodanikuteadlane jäädvustas ka teise kakaduupopulatsiooni, kes õppis kasutama teistsuguse ehitusega kraane, mis viitab sellele, et see käitumine võib olla oluliselt laiemalt levinud. Teadlased täheldasid ka, et iga lind katsetas kraani avamist individuaalsel viisil. Kõige edukamad linnud pääsesid veele ligi kõige kiiremini. Kokkuvõttes ilmnes, et kõige levinum liigutuste jada – nii edukate kui ebaõnnestunud katsete puhul – oli identne. Meeskond kirjutas: «Edukalt lõppenud tegevusjadad koosnesid kokku 39 unikaalsest käitumisviisist ning 440 tegevusjada seas vaatlesime 119 unikaalset jada. Ebaõnnestunud 207 tegevusjada seas vaatlesime 88 unikaalset käitumisviisi ja 131 unikaalset jada. Edukad tegevusjadad olid keskmiselt lühemad. Huvitaval kombel olid kahe kõige levinuma tegevusjada tüübid mõlema tulemuse puhul (kordusteta) identsed. Mis see kõik meile ütleb? Harjutamine teeb tõepoolest meistriks, kuid õppimiskäitumine eksisteerib spektris – sarnaselt inimestele – ja selle edu või ebaedu võib sõltuda näiteks linnu suurusest, koordinatsioonist ja jõu kasutamisest.» See on nüüd teine teadaolev linnaeluga seotud oskus, mida on täheldatud suure kehaga ja tugevalt sotsiaalsetel vääveltutt-kakaduudel, kes elavad Austraalia lõuna-, ida- ja põhjarannikul ning ka Indoneesias ja Paapua Uus-Guineas. Mõnes osariigis, eelkõige Uus-Lõuna-Walesis ja Victorias, on linnastumine viinud selleni, et linnud jagavad järjest enam elupaiku inimestega. Sellega on kaasnenud ka julgemad toiduhankimisviisid. 2022. aastal sattusid need kakaduud meediasse, kui selgus, et nad olid õppinud prügikastide klappkaasi avama, eriti Sydney piirkonnas. Elanikud püüdsid linde üle kavaldada, asetades kaantele raskusi, kuid kakaduud õppisid oma kehakaalu ja nokaga raskusi, näiteks telliskive, eemaldama. Esimesed anekdootlikud kirjeldused sellest käitumisest ilmusid juba 2019. aastal, mistõttu usuvad teadlased, et linnud õppisid teineteiselt ning selline käitumine on muutunud laialt levinud kohandumiseks. Üldiselt taimetoidulised olles toituvad nad loodusest leitavast: seemnetest, viljadest ja pähklitest, kuid nagu prügikastide näppimine näitab, taluvad nad ka mitmekesisemat dieeti. Samuti kasutavad nad sotsiaalseid käitumisvorme turvalisuse tagamiseks – näiteks, kui ühed otsivad toitu maapinnalt, siis teised jälgivad ümbrust puude otsast. See kõik on muutnud nad Austraalia üheks kõige arvukamaks, suuremaks linnuliigiks. Joogiveekraanide külastamise aktiivseimad ajad olid kella 7.30 paiku hommikul ja 17.30 paiku õhtul ning see tegevus oli pidev nii nädalavahetustel kui tööpäevadel, nii jahedatel kui kuumadel päevadel. Kuid vihmase ilmaga kippus lindude arv vähenema, siis huvitaval kombel püsis see käitumine ka siis, kui läheduses oli muid veekogusid. Linde on nähtud mängimas ka elektriliinidel, tõmbamas köisi ja nokitsemas teiste linnakeskkonna elementidega, näiteks väravaluku kallal, mis viitab sellele, et nende tegevuses on ka tugev sotsiaalse mängu komponent. Uurijate kokkuvõte: tegemist on esimese teadaoleva metsikute papagoide joogikäitumise uuendusega. See käitumine hõlmab jalgade, nokkade ja keharaskuse kooskõlastatud kasutamist, et panna vesi voolama. Kuigi see näib olevat kohaliku populatsiooni seas juurdunud, õnnestus märgistatud lindudel kasutada joogipunkti vaid 52 protsendil juhtudest. See on sarnane varasema uuringuga prügikastide avamise kohta, milles edukus oli 54 protsenti, mis võib viidata kas füüsilisele raskusastmele või ajale, mis on vajalik, et oskus omandada.
Vaata videot:
Allikas: New Atlas