/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/06/08/16908237t1hd3d9.jpg)
Kui linnul pole tiigikest, leiab ta joogikraani – ja teeb selle lahti. Kollatutt kakaduude leidlikkus Austraalias paneb imestama isegi teadlasi. Joogipunktide kasutamine pole enam juhuslik nutikus, vaid levinud oskus, mida linnud üksteiselt õpivad. Ja see pole sugugi nende ainus linnaeluks kohandatud trikk.
Kollatutt kakaduu (Cacatua galerita) on märkimisväärselt kiiresti kohanenud linnakeskkonnaga, õppides kasutama oma jalgu ja suuremat kehamassi selleks, et kruttida joogipunktide kraane ja pääseda ligi veele. Tegemist on esimese teadaoleva juhtumiga, kus sedalaadi käitumine on levinud suuremas lindude populatsioonis.
Vaata videot:
Ülalolevas videos on näha, kuidas kakaduud rivistuvad Lääne-Sydney pargis ühe joogipunkti ette, oodates oma järjekorda, et kraanist vett juua. Kuna need kraanid vajavad pidevat survet, et vesi voolaks, on linnud õppinud mitte üksnes kraani avama, vaid ka säilitama vajalikku survet. Uurijad kirjutasid, et üldiselt kasutasid linnud kraani käivitamiseks oma jalgu, kus üks (enamasti parem) jalg suruti keeratavale käepidemele (ventiilile) ja teine kas kummist joogitorule või samuti käepidemele. Seejärel kasutas lind oma kehakaalu, et käepidet päripäeva keerata ja hoida seda paigal, ning samal ajal keeras pea, et juua voolavat vett. Barbara Klump Max Plancki loomakäitumise instituudist (Max Planck Institute of Animal Behavior) jälgis seda tähelepanuväärset kohandumist isiklikult, mis ajendas teda koos teadlastega Lääne-Sydney Ülikoolist, Austraalia Riiklikust Ülikoolist ja Viini Ülikoolist käitumise levikut lähemalt uurima. Tuvastades joogipunktid, millel oli kakaduude kasutamisele viitavaid jälgi, paigaldati kaamerad, et lindude tegevust salvestada. Kaheksale joogikohta tavapäraselt külastavale kakaduule tehti punased värvipunktid, et hinnata nende käitumismustreid. 44 päeva jooksul registreeriti 525 katset vett saada, millest 41% lõppes eduga. Märgistatud lindude edukus oli veidi kõrgem – 52%. Teadlased märkisid, et kuigi avalike joogikraanide disain varieerub kohalike omavalitsuste lõikes, on need üldiselt üsna levinud. Sellest hoolimata ei ole sellist käitumist varem kusagil mujal täheldatud, mis viitab sellele, et tegemist on uue linnakeskkonda kohandatud traditsiooni kujunemisega. Üks kodanikuteadlane jäädvustas ka teise kakaduupopulatsiooni, kes õppis kasutama teistsuguse ehitusega kraane, mis viitab, et see käitumine võib olla oluliselt laiemalt levinud. Teadlased täheldasid ka, et iga lind katsetas kraani avamist individuaalsel viisil. Kõige edukamad linnud pääsesid veele ligi kõige kiiremini. Kokkuvõttes ilmnes, et kõige levinum liigutuste jada – nii edukate kui ebaõnnestunud katsete puhul – oli identne. Meeskond kirjutas: Edukalt lõppenud tegevusjadad koosnesid kokku 39 unikaalsest käitumisviisist ning 440 tegevusjada seas vaatlesime 119 unikaalset jada. Ebaõnnestunud 207 tegevusjada seas vaatlesime 88 unikaalset käitumisviisi ja 131 unikaalset jada. Edukad tegevusjadad olid keskmiselt lühemad. Huvitaval kombel olid kahe kõige levinuma tegevusjada tüübid mõlema tulemuse puhul (kordusteta) identsed. Mis see kõik meile ütleb? Harjutamine teeb tõepoolest meistriks, kuid õppimiskäitumine eksisteerib spektris – sarnaselt inimestele – ja edu või ebaedu võib sõltuda näiteks linnu suurusest, koordinatsioonist ja jõu kasutamisest. See on nüüd teine teadaolev linnaeluga seotud oskus, mida on täheldatud suure kehaga ja tugevalt sotsiaalsetel vääveltutt-kakaduudel, kes elavad Austraalia lõuna-, ida- ja põhjarannikul ning ka Indoneesias ja Paapua Uus-Guineas. Mõnes osariigis, eelkõige Uus-Lõuna-Walesis ja Victorias, on linnastumine viinud selleni, et linnud jagavad järjest enam elupaiku inimestega. Sellega on kaasnenud ka julgemad toiduhankimisviisid. 2022. aastal sattusid need kakaduud meediasse, kui selgus, et nad olid õppinud prügikastide klapkaasi avama, eriti Sydney piirkonnas. Elanikud püüdsid linde üle kavaldada, asetades kaantele raskusi, kuid kakaduud õppisid oma kehakaalu ja nokaga raskusi, näiteks telliskive, eemaldama. Esimesed anekdootlikud kirjeldused sellest käitumisest ilmusid juba 2019. aastal, mistõttu teadlased usuvad, et linnud õppisid teineteiselt ning käitumine on muutunud laialdaselt levinud kohandumiseks. Üldiste taimetoidulistena toituvad nad looduslikult seemnetest, viljadest ja pähklitest, kuid nagu prügikastide näppimine näitab, taluvad nad ka mitmekesisemat dieeti. Samuti kasutavad nad turvalisuse tagamiseks sotsiaalseid käitumisvorme – näiteks kui ühed otsivad toitu maapinnalt, siis teised jälgivad ümbrust puude otsast. See kõik on muutnud nad Austraalia üheks kõige arvukamaks suuremaks linnuliigiks. Joogikraanide külastamise aktiivseimad ajad olid kella 7.30 paiku hommikul ja 17.30 paiku õhtul ning see tegevus oli pidev nii nädalavahetustel kui tööpäevadel, nii jahedatel kui kuumadel päevadel. Kuid vihmase ilmaga kippus lindude arv vähenema. Huvitaval kombel püsis see käitumine ka siis, kui läheduses oli muid veekogusid. Linde on nähtud mängimas ka elektriliinidel, tõmbamas köisi ja nokitsemas teiste linnakeskkonna elementidega, näiteks väravaluku kallal, mis viitab sellele, et nende tegevuses on ka tugev sotsiaalse mängu komponent. Uurijate kokkuvõte: tegemist on esimese teadaoleva metsikute papagoide joogikäitumise innovatsiooniga. See käitumine hõlmab jalgade, nokkade ja keharaskuse kooskõlastatud kasutamist vee voolama panemiseks. Kuigi see näib olevat kohaliku populatsiooni seas juurdunud, õnnestus märgistatud lindudel joogipunkti kasutamine vaid 52% juhtudest. See on sarnane varasema uuringuga prügikastide avamise kohta, kus edukus oli 54%, mis võib viidata kas füüsilisele raskusastmele või ajale, mis on vajalik oskuse omandamiseks.
Vaata videot:
Allikas: New Atlas