Kuidas Narva oma lipu sai?
Horisondi suur lugu!
/nginx/o/2024/05/10/16061419t1hdf96.jpg)
Narva muuseumi kogus talletatakse sõdadevahelises Eestis 1935. aastal õmmeldud esimest Narva linna lippu. See on ainulaadne: teadaolevalt ainus 1930. aastate kohaliku omavalitsuse lipp, mis on säilinud. Teise maailmasõja, Narva hävitamise ja Nõukogude okupatsiooni üle elanud 90-aastasel lipul on Eesti piirilinnale sümbolväärtus. Ta kätkeb lugu Eesti iseseisvusest, selle ajutisest kaotamisest ja tagasivõitmisest 1991. aastal.
Lippude väljatöötamine ja kinnitamine sõdadevahelises Eestis
1918. aastal iseseisvunud Eesti Vabariigi linnadel puudus tava kasutada vappe ja lippe ning asjaomased õigusaktid. Erandid olid Tallinn ja Tartu: neil oli oma ajalooline lipp, mida kasutati traditsioonide järgi. Eesti linnavalitsused ei olnud kuigi agarad looma ja rakendama oma sümboleid. See ajendas riiki sekkuma, et saaks välja töötada ühtlustatud kohalike omavalitsuste sümbolid ja kiirendada nende kasutuselevõttu.
1933. aastal alustas Eesti linnade liidu juures tegevust komisjon, kes pidi Eesti linnadele töötama välja linna lipu ja vapi. Komisjoni kuulusid Anton Uesson, Karl Virma, Heinrich Avikson (Aaviksoo), Ludwig Mühlbach (Ojaveski), Paul Johansen ja Vladimir (Voldemar) Smetanin. Kaasatud olid ka eesti filoloog ja nimeuurija Edgar Rajandi ning kunstnik-graafik Ferdinand Kask.
Koostöös Eesti heraldikute ja ajaloolastega lõi komisjon lipu ja vapi kavandid kõigile Eesti linnadele, sealhulgas Narvale. Selle linna lipu kavand saadeti 19. aprillil 1934 Narva linnavalitsusele tutvumiseks ning muudatuste tegemiseks. Lippu kujundades olid aluseks võetud Narva ajaloolisel, 1585. aastal kinnitatud vapil olevad värvid: kollane (kuldne) ja sinine. Ajalooliselt ongi lipud kujunenud välja vappidest, millelt võeti ka nende värvid. Arvestades sõdadevahelise Eesti ja Narva suhtumist Rootsi kuningriiki ning vana hea Rootsi aja populaarsust, ei ole lipuvärvide valik ega selle sarnasus Rootsi lipuga üllatuslik. Pealegi oli Rootsi kuningast 1934. aastal saanud Narva aukodanik.
/nginx/o/2025/06/06/16900659t1h4d99.jpg)
Narva linnavalitsus kiitis lipu kavandi heaks ja 28. mail 1935 sai lipp linnavolikogus kinnituse. Tõsi küll, linnavolikogu otsustas lisada sinise värvi kohta rahvapärase täpsustuse, nii et kahest võrdsest ribast koosneva lipu värvideks said kollane ja rukkilillesinine. Huvitav kokkusattumus: ka Eesti riigilipu vastuvõtmisel 1922. aastal arutleti elavalt lipu sinise tooni üle ning kolmandal lugemisel märgiti, et «riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine)». Sellest hoolimata jäi riigilipu sinise varjund 1922. aastal kehtestatud riigilipu seadusest välja ning lõpuks juhtus sama ka Narva linna lipuga. Siseministeeriumi nõudel tuli Narva linnavalitsusel värvitooni rahvapärane täpsustus sõnastusest välja jätta. 1938. aasta detsembris kinnitas Narva linnavolikogu muudatused ja Narva sai kahest ribast koosneva lipu, mille ülemine riba oli kollane ja alumine sinine. Kirjeldatud seiga põhjal soovis Narva linnavalitsus, et lipu värvid sarnaneksid nii Rootsi kui ka Eesti riigi lipu omadega.
Eesti linnade liidu büroo loodud lippude ja vappide koostamise komisjon tegi 1930. aastatel ära mahuka töö, kujundades ja ühtlustades Eesti linnade sümbolid. Nende kinnitamine kohalikul ja riiklikul tasandil võttis aega mitu aastat. Riigivanem Konstantin Päts kinnitas linnade ja vappide seaduse dekreedina juba 12. augustil 1936. aastal edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu. Siseministeerium, kes pidi esitama asjaomase ettepaneku koos kõigi linnade vapi- ja lipukavanditega riigivanemale, suutis selle vormistada aga alles 1939. aastal. Järgmise aasta juunis valmis riigipea Konstantin Pätsi otsus linnade sümbolite kohta koos kirjeldusega. Paraku polnud 1940. aasta juunis aset leidnud riigipöörde ja järgnenud Nõukogude okupatsiooni oludes enam võimalik riigipea otsust kõnealuste sümbolite kohta välja kuulutada. Riiklikult kinnitati Eesti linnade sümbolid alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist.
Esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal rahvuslikud sümbolid keelati. See puudutas ka kohalikke omavalitsusi. Traagiliseks kujunes ka nende inimeste saatus, kes olid seotud sümbolite loomisega: neist said repressioonide ohvrid. Kuuest komisjoni liikmest õnnestus pääseda ainult Tallinna linnaarhiivis töötanud Paul Johansenil, kes oli 1939. aastal koos baltisakslastega lahkunud Saksamaale. Nõmme linnapea Ludvig Mühlbach, mõistes oma saatust, sooritas enne repressioonide algust enesetapu. Ülejäänud komisjoni liikmed ning sümbolite vastuvõtmise aegne Narva linnapea Jaan Luts ja abilinnapea Jaan Lust arreteeriti. Nende elutee lõppes NSV Liidu vangilaagrites Siberis.
/nginx/o/2025/06/06/16900673t1h5f0e.jpg)
Narva lipu valmistamine ja kasutamine
Narva linnavalitsus kinnitas 1935. aasta 28. mail linna lipuks kahest võrdsest ribast koosneva kollase-rukkilillesinise lipu. Kuigi juriidiline protsess siseministeeriumis polnud veel lõppenud, lasi Narva linnavalitsus lipu valmis õmmelda. Ei ole veel selge, kas lipp õmmeldi valmis enne 1935. aasta 28. mai linnavolikogu istungit või pärast. Näiteks ajalehes Uus Sõna kirjutati istungijärgsel päeval, et linnavolikogu istungi ajaks oli lipp juba valmis. Igatahes usaldati lipu tegemine Narva naiskutsekooli õpilastele, kes olid varemgi kursuste käigus õmmelnud lippe, sealhulgas oma kooli tarbeks.
Teadmata põhjusel lasi Narva linnavalitsus lipule õmmelda kunstipärase kujutise vapist, mille oli linnale 1585. aastal andnud Rootsi kuningas Johan III. Sinise vapikilbi ülemises osas oli kujutatud kahe kahurikuuli vahel vasakule osutav mõõk, keskel paremale ning selle all vasakule ujuv kala ning kilbi alaosas teravikuga vasakule suunatud saabel, mille all paiknes must kahurikuul. Ovaalset kilpi ümbritsesid vapikaunistustena inglipea ja küllusesarved koos viljapeadega.
/nginx/o/2025/06/06/16900677t1hff18.jpg)
Lipu kasutamisest enne teise maailmasõja algust on teada vähe. Üks koht, kus lipp lehvis, oli 1935. aastal avatud Narva-Jõesuu rannahoone katus ja selle läheduses asunud mastid. Nimelt oli Narva-Jõesuu 1930. aastatel Narva linna haldusüksus. Narva linna lipp tõmmati masti ainult rannahooajal. Samuti toodi lipp välja pidulike ürituste puhul Narva linnas. Näiteks 1936. aastal avati Rootsi Lõvi mälestusmärk, mis oli pühendatud Põhjasõjas langenud sõduritele. Sel puhul korraldati rongkäik, kus osalesid peaaegu kõik Narva linnas tegutsevad organisatsioonid koos lippudega. Teiste hulgas Narva linnavalitsus, kes tõenäoliselt kasutas Narva muuseumis hoiul olevat lippu.
/nginx/o/2025/06/06/16900680t1h37f9.jpg)
/nginx/o/2025/06/06/16900683t1h2b36.jpg)
/nginx/o/2025/06/06/16900687t1h4818.jpg)
1939. aastal alanud teine maailmasõda ja Eesti annekteerimine Nõukogude Liidu poolt tegid lõpu Eesti iseseisvusele. Eesti riigi ja kohalike omavalitsuste sümbolid keelati.
Pärast vana Narva traagilist hävingut teises maailmasõjas ja Eesti okupeerimist jäi 1935. aasta Narva lipp siiski terveks. Selle tõi Nõukogude okupatsiooni ajal 12. märtsil 1951 Narva linnamuuseumisse Narva töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee esimees Eduard Ilves. Lipu väärtuseks hinnati 75 rubla. Vastuvõtuakti on lipp pandud ekslikult ja tõenäoliselt teadmatusest kirja kui «Rootsi lipp Narva linna vapiga». Tagantjärele võib öelda, et see oli õnnelik eksitus, mis võis päästa lipu hävitamisest. Kui okupatsiooni ajal võeti käsile muuseumikogu ideoloogiline korrastamine, arvati lipp põhikogust välja, kuid see jäi siiski muuseumisse. Pärast Eesti taasiseseisvumist võeti lipp 23. septembril 1992 vastu põhikogusse, kuhu see kuulub praegugi.
Narva lipp taasiseseisvunud Eestis
Eesti taasiseseisvumise järel taastati Nõukogude okupatsiooni eelsed haldusüksused: maakond, linn, vald. See omakorda tõi päevakorda kohaliku omavalitsuse sümbolite kehtestamise. Enamik võttis väikeste muudatustega kasutusele 1930. aastatel loodud lipu ja vapi kujutised. Nii rõhutati ka riiklikku järjepidevust, sest enne 1940. aasta okupatsiooni olid sümbolid kinnitanud demokraatlikult valitud kohalikud omavalitsused ja ministeeriumid.
Narva linnavalitsus saatis 1992. aastal riigikantseleile 1938. aastal linnavolikogus kinnitatud lipu ja vapi kavandid. Riigiminister Uno Veering kinnitas need sama aasta 24. juunil. Samas ei olnud seda küsimust veel arutatud Narva linnavolikogus, mis pidanuks lipule oma kinnituse andma. Lipp valiti linnavolikogu istungil alles 19. jaanuaril 1994. Kohapeal oli ka Narva muuseumi esindaja koos 1935. aastal valmistatud lipuga. Linnavolikogus pandi hääletusele kaks Narva lipu varianti: sõjaeelne kollasinine lipp ja uus kollasinivalge lipp. Osa volikogu liikmetest leidis, et sõjaeelne lipp sarnaneb liiga palju Ukraina lipuga. Istungil toimunud hääletusel oli enamus kollasinise lipu poolt, kuid lipu värvidele lisati rahvapärased täpsustused: ülemine riba kollane (küpse nisu värvi), alumine aga rohekassinine (mere värvi). 1994. aasta otsuse järgi pidi lipul olema ka kiri «NARVA 1256». Riigikantseleid nõustanud Eesti muinsuskaitse seltsi heraldikakolleegium ei kiitnud sellist lahendust heaks, kuid Narva linnavolikogu oma otsust ei muutnud.
1930. aastatel Narva linnavolikogus kinnitatud Narva linna lipp ei jõudnud omal ajal riiklikku kinnitamist ära oodata. Sellest hoolimata lasi linnavalitsus lipu valmis õmmelda ja see on tänini säilinud. Narva muuseumi kogusse kuuluv kollasinine lipp on tähtis mäluese nii Eestile kui ka Narva linnale. Lipp kätkeb sõnumit Eesti omariikluse järjepidevuse kohta ning on kujukas näide, mismoodi rahvussümbolid jagavad oma rahva saatust.
Zurab Jänes (1987) on sihtasutuse Narva muuseum peavarahoidja. 2021. aastal Tartu ülikoolis kaitstud magistritöös käsitlenud vaestehoolekannet Liivimaa linnades aastail 1877–1917.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont aprill-mai 2/2025 numbris.