/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/06/05/16897206t1h3c1a.jpg)
Rahvusvaheline uuring paljastas, et vaid üks riik maailmas – Lõuna-Ameerikas asuv Guyana – suudab oma elanike toiduvajadused täielikult ise rahuldada. Samas sõltub suur osa maailma riikidest tugevalt toidu impordist. Üle kolmandiku riikidest ei suuda kodumaise toodanguga tagada enamat kui kahe olulise toidugrupi varustatust.
Kõnealuse rahvusvahelise uuringu tegid Göttingeni ja Edinburghi ülikooli teadlased, kes analüüsisid, kuivõrd suudavad 186 riiki toota kodumaal seitset põhitoidugruppi: puuvilju, köögivilju, liha, kala, piimatooteid, kaunvilju (sh pähkleid ja seemneid) ning tärkliserikkaid toite, nagu kartul ja teraviljad.
Uuring toob esile, et ainult üks riik seitsmest on iseseisev viie või enama toidugrupi puhul, samas kui üle kolmandiku riikidest on iseseisvad kahe või vähema toidugrupi puhul.
Guyana edu saladus peitub soodsas kliimas ja viljakas põllumajandusmaal, mis võimaldab mitmekesist ja piisavat toidutootmist. Järgnesid Hiina ja Vietnam, mis suutsid katta kuuest toidugrupist kuue vajaduse.
/nginx/o/2025/06/05/16897212t1h007e.jpg)
Kõige haavatavamad on näiteks Afganistan, Araabia Ühendemiraadid, Iraak, Macau, Katar ja Jeemen, kus ei toodeta piisavalt toitu üheski grupis.
Majandusliidud, nagu Lähis-Ida riikide koostöönõukogu (Gulf Cooperation Council), ei suuda samuti tagada toidu tootmise iseseisvust, olles täielikult sõltumatud vaid liha suhtes. See näitab, et isegi riikidevahelisest koostööst ei pruugi piisata, tagamaks toidujulgeolek.
Kõige kehvem on olukord köögiviljade tootmisega – vaid 24 protsenti riikidest suudab selles valdkonnas end ise varustada. Veidi paremini läheb tärkliserikaste toiduainete (nt teraviljad ja kartul), kaunviljade, pähklite ja seemnete ning puuviljade tootmisel, kus suudab iseseisvuse saavutada umbes 45–47 protsenti riikidest.
Uuring rõhutab vajadust tugevdada kohalikke põllumajandussüsteeme ja mitmekesistada toidutootmist, et vähendada sõltuvust impordist ning suurendada valmisolekut tulevasteks kriisideks, mis võivad rahvusvahelist kaubandust tõsiselt häirida.
/nginx/o/2025/06/05/16897217t1h1e16.jpg)
Tulevikuvaade: kas olukord paraneb?
Uuringu prognoosid aastani 2032 näitavad mõningast paranemist, eriti liha ning kaunviljade, pähklite ja seemnete tootmises. Samas jääb piimatoodete ning kala ja mereandide tootmise potentsiaal pigem tagasihoidlikuks.
Teadlased rõhutavad, et kuigi kohaliku toidu tarbimine on oluline, moodustab transport kogu toidusüsteemi kasvuhoonegaaside heitmetest vaid umbes viis protsenti. Seetõttu ei pruugi täielik isevarustatus olla kõigile riikidele ei saavutatav ega ka otstarbekas. Olulisemad on mitmekesised kaubandussuhted ja rahvusvaheline koostöö, mis aitavad leevendada turušokke ja tagavad varustuskindluse.
Samas on väga tähtsad ka sisemaised investeeringud põllumajandustehnoloogiatesse – näiteks täppispõllumajandus, kontrollitud keskkonnaga kasvatamine ning tootmisvõimsuste tõstmine. Hea näide on Singapuri strateegia «30 by 30», mille eesmärk on toota aastaks 2030 vähemalt 30 protsenti riigi toiduvajadusest kohapeal.
Guyana näitab, et toidualane iseseisvus on võimalik, kuid see nõuab teadlikke poliitilisi otsuseid, pühendunud tegevust ja pikaajalisi investeeringuid kohaliku toidutootmise arendamisse. Ülejäänud maailmale on see uuring aga selge äratuskell – on aeg hinnata oma tootmisvõimekust ja teha vajalikke samme, et tagada toidujulgeolek ka kriiside ajal.
Allikas: sciencealert.com