/nginx/o/2025/05/30/16879405t1h7d32.jpg)
Samblikuöölased (perekond Victrix) on pruunikashallid ja rohekad liblikad Bryophila sugukonnast. Neid on kirjeldatud ligi nelikümmend liiki ning nad on koondatud viite alamperekonda. Samblikuöölase perekonda kuuluvad liigid on palearktilise levikuga Pürenee poolsaarelt kuni Taga-Baikali, Mongoolia ja Kesk-Hiina mägedeni [4].
Liblikas toitub samblikest
Perekonna ainus teadaolev liik Eestis on umbes kolmesentimeetrise siruulatusega ja eluviisilt salapärane rohe-samblikuöölane (Victrix umovii). Teda on harvadel juhtudel nähtud Kagu-Eestis, viimati Piusa jõeoru vanade männimetsade niiskemates servades.
Liblikat on vähe tabatud muu hulgas seetõttu, et liikide nappuse tõttu ei paelu kõnealuse liigi elupaik putukahuviliste tähelepanu ning seal käiakse harvem.
Tabav liiginimetus viitab, et rohe-samblikuöölane on seotud samblikega: need on tema röövikute toit. Kuna teadaolevalt ei ole rohe-samblikuöölase röövikuid seni looduses kunagi nähtud, on ebaselgeks jäänud röövikule toiduks sobiva sambliku liik. Arvatavasti on selleks mõni niinimetatud „puuhabe“ – habet meenutav rippuva tallusega samblik. Sellised tuntumad samblikuperekonnad on Eestis habesamblik (Usnea) ja narmassamblik (Bryoria), kuid sedalaadi perekondi on teisigi.
Rootsis tehisoludes liblikalt saadud munadest kasvatatud rohe-samblikuöölase vast koorunud röövikud eelistasid toiduks oksa-tuustsamblikku (Alectoria sarmentosa) [1, 5]. See liik kasvab vähearvukana Eestiski ja on harulduse tõttu kaitse all.
Venemaalt Kasahstani piiri äärest Lõuna-Uurali mägedest on mitu liblikat püütud kivistelt nõlvadelt, seetõttu on rööviku toidueelistusi seotud kividel kasvavate samblikega (Pavel Gorbunovi suulised andmed). Võimalik, et liblikad on nendele kivinõlvadele lennanud lähedal asuvast männimetsast. Kivid, mis on päeva jooksul soojust kogunud, meelitavad öösel liblikaid ligi.
Toidueelistused on kehvasti teada
Rohe-samblikuöölase rööviku toidueelistusi Eesti oludes tuleks põhjalikumalt uurida. Näiteks võib maikuus proovida otsida röövikuid loodusest. Samblik, mille küljest röövikuid leitakse, ongi tõenäoliselt rohe-samblikuöölase röövikute toit. Põnevaid otsinguid raskendab röövikute väiksus ning asjaolu, et sageli kasvavad „puuhabemed“ käeulatusest kõrgemal.
Teine võimalus on kasvatada röövikuid tehisoludes. Kõigepealt tuleks kinni püüda emasliblikaid, et saada neilt mune. Seejärel tuleks vast koorunud röövikutele pakkuda toiduks mitut liiki samblikke, mis pärinevad samadest elupaikadest, kust liblikad on püütud.
Rohe-samblikuöölase levik ja arvukus on Euroopas kahanenud, kuid põhjused ei ole selged. Oma osa võib olla järsul vanade metsade hävingul ja õhusaastel. Nii mõnigi „puuhabe“ on tundlikud õhu saastumise suhtes, neid on peetud õhupuhtuse indikaatoriteks [2].
Rohe-samblikuöölase röövikutele toiduks olevad samblikud on energiavaesed. Seetõttu toituvad nad arvatavasti kaks aastat enne nukkumist. Nukust koorunud rohe-samblikuöölase liblika ehk valmiku tiivavärv on rohekashall, kuid muutub nädala jooksul halliks. Nagu paljudel liblikatel elab valmik suhteliselt lühikest aega.
Kõnealuse liblika lend meenutab ebaühtlaselt lendava vaksiku oma. Samamoodi nagu teised ööliblikad, lendavad rohe-samblikuöölased soojadel öödel valguse peale. Ööliblikate uurimise lambid võimaldavad liiki lähemalt näha. Soomes, Lätis ja Eestis on enamik rohe-samblikuöölasi tulnud valguse peale paaritutel aastatel, kuid liblika leide on teada ka paarisaastatest. Rootsi andmetel olid rohe-samblikuöölased seal enne 1990. aastat lennanud paaritutel aastatel, kuid pärast 1990. aasta juunikuud, kui öised temperatuurid langesid kuni –15 ºC‑ni, hakkasid seda liiki liblikad lendama paarisaastatel [5].
/nginx/o/2025/05/30/16879409t1h6161.jpg)
Kõikjal haruldane liblikas
Eestis on rohe-samblikuöölase leiud teada Valga, Võru ja Põlva maakonnast Võrtsjärve ja Pihkva järve vaheliselt alalt. Liblikad lendavad põhiliselt juunikuu teisel poolel ning juulikuu esimesel poolel. 2005. aastal tabati liblikat Taheva kandis aga 30. augustil. Viimati nähti rohe-samblikuöölast 2021. aasta juulis riigi kagunurgas Piusa kandis. Viimane kinnipüütud isend pärineb samuti sealtsamast 11. juulist 2017.
Rohe-samblikuöölase vaatlusandmeid Eestis leiab PlutoF-i ja eElurikkuse andmebaasist ning mitmest Eesti lepidopteroloogide seltsi väljaandest Lepinfo.
Lätis on rohe-samblikuöölasi püütud kolmel korral riigi kaguosast. Esimest korda nähti Lätis emast liblikat Teiču looduskaitseala rabas samblikega kaetud väikese manni tüvel 14. juulil 1976. aastal [7]. Teine ja kolmas leid pärinevad 1. juulist 1991 ning 11. juunist 2011 [6, Nikolajs Savenkovsi suulised andmed]. Eesti ja Lätiga piirnevatelt aladelt Loode-Venemaal ei ole liblikat leitud (Alexey Matovi suulised andmed).
Leedus on rohe-samblikuöölast teadaolevalt püütud neljal korral. Esmaleid jääb 1970. aasta 23. juunisse. Seejärel on liiki püütud veel 27. juunil 1973 ja 13. juulil 1991 ning viimati 19. juunil 2021 (Giedrius Švitra suulised andmed).
Soomest on viimased leiud teada 2011. aastast. Hoolimata korduvatest katsetest ei ole hiljem liblikat Soomest õnnestunud püüda. Võimalik, et Soome populatsioon oligi ajutine. Rootsi viimased leiud jäävad aastatesse 1995 ja 2000 (artportalen.se). Seega on viimaste aastate andmete järgi rohe-samblikuöölase Eesti ja Leedu populatsioonid teadaolevalt ainsad Euroopa Liidus.
Nagu varem mainitud, on rohe-samblikuöölasi tabatud Eestis lendamas eelkõige paaritutel aastatel. Seetõttu võiks praegune aasta igati sobida selleks, et täpsustada liblika leiukohti ja kasvatada röövikuid. Nii saaks täpsustada nende eluviisi ja selgitada välja toidueelistusi.
Täname Mati Martinit, Olavi Kurinat ja Tõnu Kesküla (Eesti), Nikolajs Savenkovsi (Läti), Giedrius Švitrat (Leedu), Nils Ryrholmi (Rootsi) ning Alexey Matovit ja Pavel Gorbunovi (Venemaa) abi eest artikli ettevalmistamisel ning info eest rohe-samblikuöölase kohta.
1. Ahola, Matti; Silvonen, Kimmo 2005. Pohjoisen Euroopan yökkösten toukat. 1. Larvae of Northern European Noctuidae.
2. Artportalen.se. yndregler.artportalen.se/nav/taxa/101970/area-types/Province?parentId=3000188&includewaterareas=true&sort=3 (vaadatud 11.03.2025).
3. Davies, Linda et al. 2007. Diversity and sensitivity of epiphytes to oxides of nitrogen in London. Environmental Pollution 146 (2): 299–310.
4. Fibiger, Michael; Ronkay, László; Zilli, Alberto 2009. Noctuae Europaeae. Vol. 11. Pantheinae, Dilobinae, Acronictinae, Eustrotiinae, Nolinae, Bagisarinae, Acontiinae, Metoponiinae, Heliothinae and Bryophilinae. Entomologival press. Sorø.
5. Hydén, Nils 1993. Observations on the developmental biology and occurrence of Victrix umovii (Lepidoptera, Noctuidae) in Sweden. – Ent. Tidskr. 14 (3): 97–100.
6. Savenkov, Nikolay; Šulcs, Ivars 2010. Latvijas tauriņi. Katalogs. Latvian lepidoptera. Catalogue. Tallinn.
7. Šulcs, Aleksandrs; Šulcs, Ivars 1978. Neue und wenig bekannte Arten der Lepidopteren-Fauna Lettlands. 7. Mitteilung. – Notulae Entomol. 58: 141–150.
8. Top, Morten; Fritsch, Dieter; Kononenko, Vladimir 2023. Noctuidae Europaeae. Essential. Bugbook Publishing.
Aleksander Pototski (1958) on lõpetanud Tartu ülikooli (1982), bioloog ja loodusainete õpetaja ning Eesti lepidopteroloogide seltsi asutajaliige ja juhatuse esimees
Risto Haverinen (1964) on Eesti lepidopteroloogide seltsi juhatuse liige ning Soome lepidopteroloogide seltsi liige
Iti Jürjendal (1985) on botaanik, töötab Tallinna botaanikaaias liigikaitse spetsialistina.
Artikkel on ilmunud ajakirja Eesti Loodus mai-juuninumbris.