/nginx/o/2021/03/03/13661227t1h2251.jpg)
/nginx/o/2025/05/29/16876380t1h6136.jpg)
Üks graafik, üks kõver, ja üks kõrgem mäetipp – ja seal, pilvede kohal, loeb teadlane atmosfääri pulssi. CO₂ ei ole pelgalt molekul – see on ajajoon, mälupilt ja ka hoiatus.
Süstemaatiline Maa hingamise mõõtmine algas ammu enne, kui maailm mõistis, et planeet on on palavikus. Charles David Keeling ei püüdnud maailma päästa – ta püüdis lihtsalt sellest aru saada. Aga just see vaikne järjekindlus muutis maailma.
Või vähemalt selle mõistmise viisi.
Alles siis, kui «visisev heli» on vaikinud ja kraan suletud, tohid jälle hingata. Seda käitumisjuhist järgivad tänaseni inimesed, kes võtavad õhuproove maailma kõige pikemalt kestnud süstemaatilisele, algul CO2 ja hiljem ka O2 sisalduse mõõtmisele atmosfääris. Nende mõõtmiste tulemusel kogutud andmed võimaldasid mõista maakeral toimuvaid protsesse. Andmetest koostatud graafikut tuntakse «Keelingi kõvera» (Keeling Curve) nime all ja seda peetakse põhjendatult maailma kõige üheks olulisemaks geofüüsikaliseks andmereaks. Selle kogumiseks pidi õhuvõtukolvga hinge kinni hoides vastutuult jalutada ja avada kraan, mis siis lasi õhul tungida varem vakumeeritud kolbi.