/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/27/16872877t1hcdb8.jpg)
Lääne-Aafrika džunglis kõlab aeg-ajalt valju kaikuvat heli, mis pole sugugi juhuslik – see on osa šimpansite omalaadsest suhtlusviisist. Uus rahvusvaheline uuring näitab, et mõned isased šimpansid kasutavad kive justkui trummipulki, lüües neid vastu puid, et edastada liigikaaslastele olulist infot.
Viie aasta jooksul kogusid Wageningeni ülikooli (Wageningen University & Research) ja Saksamaa primaadiuuringute keskuse (German Primate Research Center) teadlased Guinea-Bissau looduskaitsealal videomaterjali viiest erinevast paigast. Töö õnnestus tänu rajakaameratele ja kohalike giidide abile. Just nende salvestuste abil õnnestus tabada haruldast käitumismustrit: täiskasvanud isased šimpansid lõid kive vastu puutüvesid, mille tulemusel tekkisid puude alla lausa iseloomulikud kivihunnikud. 78 protsendil juhtudest kasutasid nad kive, mis juba olid puu all, mis viitab sellele, et kivide kuhjamine ei olnud peamine eesmärk, vaid pigem selle tegevuse kõrvalsaadus. See on loomariigis haruldane näide tööriista kasutamisest just suhtlemise eesmärgil, mitte näiteks toidu hankimiseks.
Avastus avaldati teadusajakirjas Biology Letters.
/nginx/o/2025/05/27/16872884t1h8e30.jpg)
Uurimisrühma juhtivautor Sem van Loon nimetab nähtust «kiviga trummeldamiseks». Tema sõnul meenutab see šimpansitele omast käte või jalgadega puujuurtele trummeldamist, mida kasutatakse teistele oma asukoha märkimiseks või domineerimise väljendamiseks.
Aga sel korral on midagi teistmoodi. Enne kivide loopimist teevad šimpansid sageli valju häälitsuse «pant-hoot» ehk ähkiva huigatuse, millele järgneb vaikus – seevastu klassikalises trummeldamises eelneb helile enamasti vaikus. Van Looni sõnul viitab see sellele, et tegemist võib olla uue suhtlusvormiga, mille eesmärk pole pelgalt grupisisene märguanne, vaid midagi enamat.
«Need valjud, madala sagedusega löögid levivad kaugemale kui tavaline hääl või trummeldus,» selgitab van Loon. «Kivi heli vastu puud tungib hästi läbi tiheda metsa, võimaldades sõnumeid saata kaugemal viibivatele kaaslastele.»
Eriti märkimisväärne on, et selline käitumine kandub edasi sotsiaalsel teel. Noored šimpansid õpivad seda vanematelt, mitte geenide kaudu – mis tähendab, et tegemist on kultuurilise nähtusega.
Käitumisökoloogia professor Marc Naguib rõhutab, et sellel avastusel on laiem tähendus: «See kinnitab taas, et kultuur ei ole vaid inimesele omane. Selliseid loomade käitumismustreid tuleks kindlasti arvestada ka looduskaitselistes otsustes.»
Allikas: phys.org