Viikingite abielud ja sünnitused – ei midagi romantilist: puhas võim, puhas poliitika

Uuringus analüüsitud raseda naise kujuke. Foto: Historiska Museet, CC BY-ND

Viikingiajast (u 800–1050 pKr) on räägitud kui kangelaste ja sõjameeste ajastust, kus domineerisid mehed, mõõgad ja lahingud. Kuid uus interdistsiplinaarne uuring näitab, et ka rasedus, sünd ja lapseootel naised mängisid selles ühiskonnas märksa keerukamat ja poliitilisemat rolli, kui seni on arvatud. Uuring, mille autoriteks on Kate Olley, Brad Marshall ja Emma Tollefsen ning mille ajal töötati projektiga Body-Politics, paljastab, et rasedust ei nähtud üksnes eraelu või naiselikkuse osana, vaid kui ühiskondlikult määratletud ja tihti vägivaldselt politiseeritud seisundit.

Lood, legendid ja surnukehad

Uurijad alustasid vanade põhjamaade keeleallikate – saagade ja seadustekstide – analüüsist, kus rasedust kirjeldati kui raskust või ebatäielikkust. Ühes saagaepisoodis ennustab tapetud mehe verine vaenlane, pühkides oma verist oda raseda Guðrún Ósvífrsdóttiri keha vastu, et tema surm peitub just selle naise üsas. Laps sünnib ja maksab kätte, täites veretõotuse juba enne sündi.