Kuldkala pandi autot juhtima ja ta tuli sellega toime – mida see meie endi kohta ütleb?

Absoluutselt võimalik: teadlased on juba viinud kala koos akvaariumiga jalutama, nii et ta saab ise teed valida. Foto: kaader videost / Youtube / Ben Gurioni Ülikool

• Kala juhib autot, šimpansid arvutavad ja linnud avavad uksi – mis on meil neile vastu panna?
• Mõttetuna tunduvad uuringud võivad siiski paljastada evolutsiooni ja intellekti saladusi.

Kas kuldkala võiks autot juhtida? Sellele küsimusele järgneks seltskonnas homeeriline naer. Või äkki saaks kimalane hakkama mõtestatud nöörisikutamisega? Mõned primaadid (inimahvid) aga võiksid ju siis ka araabia numbrite abil arvutusi teha? Ulmelisena kõlavad küsimused on pärit justkui absurdikomöödiast, aga näe, teadlased uurivad neid küsimusi ja on jõudnud juba mingite tulemusteni.

Loomadele täiesti võõras keskkonnas tunduvad sellised ülesanded esmapilgul täiesti mõttetud ja ebaolulised. Miks peaksid teadlased selliste asjadega üldse vaeva nägema?

Tegelikult on sellel kõigel sügavam mõte, mis aitab meil paremini mõista nii loomade kui ka meie endi intellekti piire ja arengut. Nagu ütleb Austraalia teadlane Scarlett Howard, kes uurib putukate intellekti ja kellele on korduvalt öeldud, et tema uurimused on ökoloogiliselt ebaolulised, on siiski palju põhjusi, miks sellist looma intellekti uurimist vaja on, kirjutatakse väljaandes The Conversation.

Näib mõttetu, aga on tegelikult päris oluline

Loomade intellekti uurimisel püütakse tihti paremini mõista loomade ökoloogiat ja käitumist nende loomulikus elukeskkonnas. Kuid on ka uuringuid, mis püüavad nihutada elusolendite tunnetuse piire kaugemale sellest, mida me nende igapäevaelus eeldaksime.

See on nagu proovikivi, mis paneb proovile loomade kohanemisvõime ja õppimisvõime.

Ökoloogiliselt «ebaolulised» uuringud aitavad meil mõista loomade intellekti piire ja arendada bioloogiliselt inspireeritud tehnoloogiaid. Mõtle näiteks droonidele, mis jäljendavad putukate lendu – nende disainimiseks on vaja teada, kuidas putukad ebatavalistes olukordades käituvad.

«Näiteks suudavad juba 24 kuu vanused lapsed leida ruumis peidetud asja, kui neile selle asukohta fotol näidatakse.»

Lisaks aitavad need teadustööd meil välja selgitada loomade käitumisreaktsioone keskkonnamuutustele ja edendada meie arusaama intellekti evolutsioonist. Igasugused muutused elukeskkonnas, olgu selleks linnastumine, kliimamuutused või uute liikide sissetung, esitavad uusi ja varem ebaolulisena tundunud väljakutseid.

See, kuidas loomad reageerivad justkui nende jaoks tähtsusetutele ülesannetele, annab meile ka aimu sellest, kuidas meie enda intellekt on arenenud. Võrdleme sageli inimeste ja teiste primaatide vahelisi võimeid, et mõista, kas teatud kognitiivne võime on välja arenenud tänapäeva inimestel või kas täheldame sarnaseid võimeid ka teistel primaatidel ja loomadel.

Näiteks suudavad juba 24 kuu vanused lapsed leida ruumis peidetud asja, kui neile selle asukohta fotol näidatakse. Seda võimet tuntakse representatiivse arusaamisena. Mõned šimpansid suudavad samuti selle testi edukalt läbida. Kas need tulemused tähendavad, et šimpansil on sama intellektuaalne tase kui kaheaastasel lapsel?

Mitte tingimata, kuid see ülesanne laseb meil hinnata, millal representatiivne arusaamine arenes – tõenäoliselt enne inimeste ja šimpanside lahkuminekut eri liikideks. See on nagu keeletund, kus proovitakse koostada võõrast lauset – kui mõlemad liigid saavad aru, siis on neil ühine grammatika.

Siin ongi alguses vihjatud kurikuulus kuldkala, kes oskab juhtida:

Looduse jäljendamine parandab tehnoloogiat

Bioloogiliselt inspireeritud (bio-inspireeritud) lahendused kaasaegsetele arvutusprobleemidele kasutavad tehnoloogiat, mis põhineb bioloogial. Mõned bio-inspireeritud tehnoloogiad tulevad ebakindlusega hästi toime, kasutades ajusarnaseid arvutusi tegeliku maailma probleemide töötlemiseks ja lahendamiseks. Paljusid loomi peetakse bio-inspireeritud tehnoloogiate mudeliteks nende nägemise, käitumise ja liikumise põhjal.

Näiteks on uuritud kiilide lennumehhanisme mikrolennuvahendite ehitamiseks. Kuna bio-inspireeritud tehnoloogiat kasutatakse ka ebaloomulikes olukordades, on kasulik teada, kuidas loomad neis olukordades reageeriksid, et ehitada täpsemaid masinaid.

Eri liikide käitumise ja intellekti võrdlemine võib teadlastele olla tohutu proovikivi. Täpsete võrdluste tegemiseks peab meil olema ülesanne, mis on mõlema liigi jaoks võrdse raskusega. Kui kasutame ülesannet, mida loomad oma looduslikus keskkonnas regulaarselt sooritavad, on oht, et ühel liigil võib olla eelis sagedasema sooritamise tõttu. Kui aga kasutame ülesannet, mida kumbki loom tõenäoliselt kunagi sooritama ei pea, saame «tasandada mänguvälja» täpse võrdluse jaoks. See on nagu olümpiamängud – võrdlus on õiglane vaid siis, kui kõik võistlevad samadel tingimustel.

Loomad peavad sageli kohanema uute ja võõraste olukordadega. Keskkonnatingimuste muutused, nagu linnastumine, kliimamuutused, elupaikade kadu ja invasiivsete liikide sissetung, põhjustavad loomadele uusi katsumusi, mis võisid varem olla ökoloogiliselt ebaolulised. Mõistatuste kast võib paljudele loomadele tunduda ebaoluline. Kuid Austraalia kakaduud on õppinud prügikaste avama toidu otsimiseks.

Kakaduud on seejärel kohanenud uute mõistatuste lahendamisega, kui inimesed püüavad prügikaste raskemini avatavaks muuta. See innovatsiooni võidujooks inimeste ja lindude vahel näitab, kuidas esmapilgul ökoloogiliselt ebaoluline ülesanne võib loomale järsku väga tähtsaks muutuda.

Kas on olemas tõeliselt usaldusväärne intellektitest?

Üks oluline küsimus on, kas me oleme suutnud luua loomadele tõeliselt ebaolulise ülesande? 

Näiteks on mesilasi koolitatud tundma ära inimeste nägusid. See ülesanne võib neile tunduda ökoloogiliselt täiesti ebaoluline. Kuid mesilasele võib inimnäo kujutis tegelikult esindada võõrast, kuid tasuvat lille, eriti, kui õige valik on seotud suhkruveega, mis imiteerib lille nektarit. See kujutis seostub siis preemiaga. Kas taoline ülesanne on mesilasele oluline või ebaoluline? Vastus on: see oleneb taustast.

Paljud katsed pakuvadki toidupreemiaid. Seetõttu võivad loomad tõlgendada neid katseid toiduotsingutena, muutes isegi kõige keerulisemad ja meelevaldsed ülesanded intellektitestides loomale siiski mingil määral oluliseks.

Muude eksperimentides osalevate loomade preemiate hulka kuuluvad varjupaik, sotsiaalne suhtlus ja mäng. Kuigi ülesanne ise võib tunduda ökoloogiliselt ebaoluline, võib preemia olla looma jaoks, kes otsib toitu, paaritumisvõimalusi, turvalisust või lõbu, väga tähtis. See paneb meid küsima, kas ükski ülesanne, mille me loomadele anname, on ikka täiesti ebaoluline?

Lõppkokkuvõttes aitab loomadele ebarelevantsete oskuste õpetamine meil paremini mõista elu ja intellekti keerukust. See on nagu peegel, mis peegeldab tagasi ka meie enda vaimu ning annab aimu, kuidas meie enda aju töötab ja kohaneb. Iga kord, kui näeme kalu autot juhtimas või ahve arvutamas, liigume sammu võrra lähemale vastusele, mis teeb meist need, kes me oleme.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The Conversation.